Õp. Ants Tooming tõi möödunud nädalal toimetusse meeldiva külalise — arhitektuuri- ja disainifirma Ansambel arhitekti Toivo Tammiku Tallinnast, kes oma tihedale reisikavale vaatamata leidis võimaluse jagada mõtteid Eesti tänasest arhitektuurist.
Erineb nõukogudeaegsest
Eesti Vabariigi arhitektuur erineb oluliselt nõukogudeaegsest. Totalitaarreziimile iseloomulik käskude-keeldude aeg on möödas, kuid teisalt — nii kummaline kui see ka pole — oli tol ajal vähem bürokraatiat ja rohkem arhitektuurilist vabadust, sest iga eeskirja ei järgitud täht-tähelt.
Mõistagi eeldab Eestis valitsev ehitusbuum täpseid mängureegleid. Eriti palju on kinnisvara arendusi. See toob arhitektidele kaasa palju tööd, kuid ka suurel hulgal loomingulist rahuldust pakkuvaid eksklusiivprojekte.
Tühjad kohad ja „hambaaugud“
Hr. Tammik mainis, et Eesti arhitektuuril on palju kokkupuutumist „tühjade kohtade ja hambaaukudega. Mis need on? Mitmed Eesti linnad maadlevad siiani sõjaaegsete kahjustustega, mis mõneti meenutavad hambaauke ja ootavad hädasti täitmist ja parandamist. Selleks ollakse ka põhimõtteliselt valmis, kuid iga uue projekti puhul tuleb tänapäeval arvesse võtta keskkonnasäästlikkust ja miljöö kaitsmist, mis olukorda komplitseerib.
Praegu on Tallinnas koostamisel ehitusmäärused eri piirkondadele, mille eesmärgiks ongi paremini säilitada miljööväärtuslikke alasid, ajaloolisi asumeid ja tänavaid.
Kas kõrghooned sobivad Eesti pealinna?
Tallinn on kontrastide linn, kus vana ja uus eksisteerivad sõbralikult koos. Samas ei tohiks ükski linna hoone kõrguse poolest ületada Oleviste kiriku torni. Selle üldfilosoofilise kontseptsiooni kohaselt ja Muinsuskaitseameti soovitusel võiksid Tallinna püstitavad hooned olla maksimaalselt 35 korruselised.
Paljud on mures Tallinna traditsioonilise, kilukarbilt tuttava silueti kadumise pärast. Ent kõrghooneid kerkib ju tänapäeval igasse maailma pea- või suurlinna. Ja Tallinnas on neid juba ka olemas Viru ja Olümpia hotellide vahelisel alal. Toivo Tammik rääkis, et praegu on arhitektidel idee rajada kõrghooneid Tartu mnt. algusesse. See oleks ehk „kirik keset küla“ lahendus, sest sinna ehitatud hooned ei rikuks linna panoraami, kuid oleksid samal ajal siiski Tallinna südames.
Kinnisvaraturg ja arhitektuur
Eesti kinnisvaraturg on praegu põhiliselt orienteeritud sisemaisele kliendile. Vene võimu langemise ajal tunti suurt puudust elamispinnast. Nüüdseks on elanikkond vähenenud ja inimesed parandavad jõudumööda oma elamistingimusi. Kui taasiseseisvuse esimestel aastatel ehitati peamiselt büroohooneid, siis viimasel ajal on pearõhk elamuehitusel — on valminud suurel hulgal korterielamuid ja eramuid. See on ülimalt tervitatav, kuid Tallinnas ja veel enam mujal Eestis on ikka veel ruumi. Suuremalt jaolt ehitatakse praegu väiksemaid, kuni 70-ruutmeetriseid 1- 2 toalisi kortereid.
Probleemina tõi hr. Tammik esile liiga pika menetlusperioodi, toimuvad aeganõudvad avalikud arutelud linnaelanike osavõtul.
Tehakse ka vigu, näiteks on Kadriorgu ehitatud sobimatult suuri elamuid; esineb ajalooliste piirkondade risustamist ja ebaratsionaalset maa kasutust. Muinsuskaitse annab vahel äraspidiseid ja ebapädevaid soovitusi jmt. Seda kõike võiks nimetada „lastehaiguste põdemise perioodiks“. Siiski areneb elamuehitus hoogsalt, selles on võinud veenduda kõik, kes viimasel ajal on Eestis viibinud. Ikka ja jälle oleme imetlenud eesti arhitektide fantaasiat, uute ehitiste välis- ja sisearhitektuuri ilu ning otstarbekust.
Kolime maale!
Hr. Tammik leiab, et inimesed võiksid rohkem maale elama asuda. Paljud ongi läinud, nautides seal privaatsust ja looduse ilu ning kasutades kontaktipidamiseks või ka töötamiseks kõiki uuemaid infotehnoloogiavahendeid.
Külaline räägib sellest kõigest isiklikele kogemustele toetudes. Ta on nimelt Järvamaal taastanud oma esivanemate talu, millega on eelkäijate vara säilitatud ja maa annab ka tulu. Samas on korrastatud maakodu on ka parim puhkusekoht.
Eestis on palju selliseid kasutamata võimalusi — käestlastud talukohti, ajahambast puretud puitelamuid ja mõisahooneid, mis pole kahjuks leidnud väärtustamist. „Need on kui briljandid sõnniku sees, mida tuleks üles leida,“ räägib hr. Tammik entusiastlikult. Ühes oma artiklis kirjutab ta: „On aeg astuda primitiivtasandilt edasi: viisteist aastat tagasi saime teada, milline näeb välja hea auto, viimane kümnend on toonud teateid, millised on võimalused ehituskvaliteedi osas, praegune hetk pakub välja võimaluse hakata (uuesti) mõistma ainulaadset kvaliteetkeskkonda.“
Sellega haakub roheline temaatika — looduslähedus ja säästev eluviis, mis võiksid olla Eesti märksõnad ja millega saaksime olla eeskujuks maailmale. Roheline liikumine ongi Eestis järjest enam maad võtmas, see on poliitikuid suunav jõud ajutrustina. Ja Eesti on erakordselt sobiv paik esmajoones vaimseks tegevuseks.
Huvitavad projektid
Firma Ansambel ja Toivo Tammik isiklikult on viimasel ajal tegelnud põneva projektiga, taastades Järvamaal, Peetri kihelkonnas asuvat Huuksi mõisa, kuhu rajatakse hotell-kunstikeskus.
Osaliselt looduskaitse all olev Huuksi mõis kuulus algselt parun Berend Johann von Uexküllile, hiljem oli sel mitmeid teisi omanikke. Mõis sai sootuks uue näo 19. sajandil, kui sinna kerkis esinduslik kompleks hooneid ja rajatisi, mis osaliselt on siiani säilinud.
Hotell-kunstikeskus rajatakse olemasolevasse ait kuivatisse, mis ehitatakse järk-järgult üles, kaasates nii kohalikke meistreid, talgulisi kui ka professionaale. Ait võetakse esmalt kasutusse külalisateljeedena, millele hiljem lisandub hotell.
Selle projekti peamine suund on sajandite jooksul kogunenud kultuurikihi diskreetne avastamine ja rakendamine ning veel 100 aastat tagasi Eestis eksisteerinud maastikuarhitektuuri esiletoomine.
Toivo Tammik ja Sven Koppel on ka ainulaadse Jaani Seegi varemepaviljoni arhitektid Tallinnas, mida ajakirjanik Triin Ojari on nimetanud „muuseumiks keset dzhunglit“. Paviljoni kujundamisel lähtusid arhitektid põhimõttest „kasinus on voorus“. Jaani seegi hospidali 13. sajandist pärit müüride säilitamiseks ja eksponeerimiseks rajatud muuseum-paviljoni sünd polnud kerge. Oli palju lahkarvamusi; ka kasin eelarve ei võimaldanud mingit suurejoonelist arhitektuuriimet. Ega see polnudki arhitektide taotluseks. Praegune kontrast 700 aasta eest ehitatuga on rabav: betoon raamita klaas, metall - ja iidsed varemed. Kõnniteele pressitud paviljon on orienteeritud mööduvatele jalakäijatele - turistidele ja linnakodanikele ning on oma lihtsuses üpris mõjuv.
Toivo Tammik kuulub akadeemiliselt Fraternitas Liviensisesse ja rääkis, et ühe projektina on plaanis asuda taastama oma korporatsiooni hoonet Tartus.
Külaline palus veel tänada prof. Olev Trässi ja teisi, kes teda siin on võõrustanud ja lahkelt Toronto vaatamisväärsustega tutvustanud ning jätkas oma reisi Ühendriikidesse.
Kuhu suundub Eesti arhitektuur?
Arvamus
TRENDING
