Sirje Kiin
Esimesest juulist alates on Eesti esimest korda pooleks aastaks Euroopa Nõukogu eesistujariik. Meil ei ole paraku olnud teiste riikidega võrdsel määral aega ei ettevalmistustöödeks ega personalitreeninguteks, sest Euroopa Liitu raputava Brexiti tõttu tõmmati Eesti eesistujamaa roteeruv roll pool aastat ettepoole ja nõnda pidime hüppama pooleldi pea ees tumedasse vette mitmel erineval põhjusel: esmalt ootamatult muutunud ülitõtaka ajakava pärast, teiseks märksa pingelisema välispoliitilise olukorra pärast ja kolmandaks seepärast, et just Eesti osutub nüüd riigiks, kelle eesistumise ajal peaksid algama keerulised ja enneolematud Brexiti läbirääkimised Suur-Britanniaga. Samas – neid ajaloolisi läbirääkimisi ei pea mitte Euroopa Nõukogu, vaid Euroopa Komisjon, aga kuna maailma avalikkuse jaoks on just Brexit praegu peamine probleem Euroopas, on Eesti edukus või läbikukkumine asjaga nii või teisiti seotud. Seepärast on Eesti eesistumisvastutus erakordselt suur.
Kui kõik oli veel suhteliselt rahulik ja Euroopa tundus sujuvat bürokraatlikult hästi sissetallatud rada, keskendusid eelnevad arutelud Eestis sellele, et meie eesistumise suureks teemaks või peamiseks sihiks võiks olla meile omane digiteema ehk Euroopa Liidu järelaitamine sama kaasaegseks digiriigiks, nagu Eesti juba on või vähemasti kujutleb, et on. Ent kuna maailmapoliitikas, sh NATOs on käimas nii suured mullistused, paistab paratamatult kujunevat nii, et Eesti keskseimaks teemaks võiks või peaks saama hoopis kõvem valdkond ehk Euroopa ühine kaitsepoliitika.
Küsimus pole selles, et USA president Donald Trump käis Euroopas ja nõudis Euroopa riikidelt otsesõnu nii suuremat kui ka kiiremat panustamist NATO ühiskatlasse. Säärane nõue ise pole ju üldse uus. Põhimõtteline kokkulepe kaitsekulude kasvuks kahe protsendini oli ju NATO tippkohtumisel tehtud juba mitu aastat tagasi. Sama seisukohta edastasid ka varasemad USA presidendid, viimati Barack Obama, ehkki nemad tegid seda viisakamas vormis.
Kõige ambitsioonikama kava on tänavu välja käinud hoopis Euroopa Liidu välispoliitika ja julgeolekupoliitika kõrgeim eriesindaja, sisuliselt Euroopa Liidu välisminister Federica Mogherini, kes on rõhutanud mitmel rahvusvahelisel foorumil, et Euroopa peab hakkama võtma üha suuremat rolli mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma julgeolekus. Näiteks ütles Mogherini Oslos toimunud julgeolekukonverentsil: „Ida-Aasiast Ladina-Ameerika ja Aafrikani on näha vajadust, et Euroopa oleks globaalne julgeoleku pakkuja, globaalne partner. Arvan, et oleme hakanud aru saama, et meil on võime olemas ja peame rolli eurooplastena välja mängima. Me hakkame seda nüüd lõpuks tegema – julgeoleku ja kaitsevaldkonnas.“
Just Eesti eesistumise ajaks on Mogherini juhtimisel väljatöötatud plaanid jõudnud tänaseks nii kaugele, et esmakordselt on vaja Euroopa riikide vahel jõuda reaalsete ühiskokkulepeteni valdkonnas, mida varem ei peetud üldse Euroopa kui majandusliidu asjaks.
Euroopa Komisjon teatas juunis, et kaitsekoostöö fondi rahastatakse 1,5 miljardi euro suuruses summas. See on esimene kord ajaloos, kui Euroopa Liidu eelarve eraldab raha kaitsevaldkonnale. Kui Eesti eesistumise ajal jõutakse kaitsevaldkonnas sisuliste kokkulepeteni, võib ELi kaitsefondi maht kasvada aastaks 2021 kasvada kuni 5,5 miljardini aastas.
Saksamaa ja Prantsusmaa on algatanud ka teise Euroopa Liidu protsessi, mis peaks võimaldama Euroopa Liidu riikidel ühiskaitset arendada. Selle akronüümiks on PESCO ehk The Permanent Structured Cooperation ehk eesti keeles Püsiv Struktureeritud Koostöö. Mogherini sõnutsi on see „Euroopa stiilis julgeolek“, mis sisaldab mitte ainult NATO taolist sõjalist kaitsepoliitikat, vaid ka võitlemist kliimamuutustega, investeerimist humanitaarabisse ja teiste vastupanuvõimete arendamist.
Endine kaitseminister Margus Tsahkna, kes töötas sisuliselt välja Eesti eesistumise ajaks kaitsega seotud küsimusi, ütles, et PESCO raamides võiksid osalevad riigid püüda välja töötada võimeid, mis ei dubleeriks NATOt (vt Lauri Tankler. Euroopa Liidu riigid võiksid välja töötada võimeid, mis ei dubleeriks NATOt. Eesti Päevaleht, 19.06.2017) Tsahkna juhtis tähelepanu sellele, et ehkki Euroopal on juba 2007. aastast olemas nn Euroopa lahingugrupid, pole neid tegelikult kordagi välja saadetud, peamiselt brittide vastuseisu tõttu. Nüüd, kus britid hakkavad ilmselt Euroopa ühismängust välja astuma, on kümme aastat punnseisus püsinud olukord muutumas. Tsahkna avaldas äsja kaitseministri ametisse astunud Jüri Luigele lootust, et just Eesti eesistumise ajal suudetaks teha selgeks, kas lõpuks tehakse Euroopa lahingugruppide ühisrahastamise otsus ja saadetaks nad kuskile, kus neid on tõesti vaja. „Või me saadame nad laiali,“ hoiatas Tsahkna.
Probleemsete vaidluste kese seisneb aga selles, et selline julgeolekukorraldus tähendaks riikide valmidust loobuda otsustusõigusest oma sõjaväe kasutamisel. Kas Euroopa Liidu riigid on nii põhimõtteliseks sammuks Euroopa julgeoleku nimel valmis, pole sugugi selge.
Eesti ei peaks oma mitmes mõttes erakorralises eesistuja rollis ainult ootama euroliidu juhtidelt üldsõnalisi soovsõnumeid, sest need on olnud tihtilugu ka üsna vastuolulised ehk pehmelt öeldes erinevate rõhuasetustega, vaid me peaksime tegema ise aktiivselt konkreetseid ettepanekuid, kuhu, kuidas ja milliste vahenditega liikuda edasi nii Euroopa kui kogu maailma julgeolekupoliitika tugevdamisel.
Eestil on praeguses maailmapoliitika turbulentsis saabunud haruldane võimalus olla tõeliselt suur välispoliitiline tegija. Ses mõttes on suurepärane uudis, et just meie eesistumise ajal on kaitseministriks Eesti kõige kogenum diplomaat Jüri Luik (IRL), kelle kompetents välis- ja julgeolekupoliitikas on tõestanud end mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel areenil. Äsja tulid küll valitsusse mõned täiesti kogemusteta ministrid, mis tekitab teatavat kõhedust. Isegi peaminister Jüri Ratas (Keskerakond) tunnistas hiljuti, et ta polnud sugugi valmis niivõrd intensiivseks välissuhtluseks. Liiga pikk opositsioonis istumine on halvanud ka teiste keskerakondlike poliitikute diplomaatilisi võimeid. Kindlust sisendab siiski fakt, et Eesti eriesindaja Euroopa Liidu juures on suurte kogemustega diplomaat Matti Maasikas, kes on olnud Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures alates aastast 2011. Maasikas pakkus välja konkreetsed kriteeriumid, kuidas mõõta, kas Eesti õnnestub või kukub läbi ajaloolisel eesistumise eksamil (Matti Maasikas: kuidas eesistumise eksamil läbi saada. Postimees, 9.05.2017), aga needki soovid võiksid olla ambitsioonikamad. Me ei peaks piirduma ainult euroliidu digituru korrastamise kavaga, mis on mõistagi samuti oluline, vaid tegelema jõuliselt just nimelt kogu Euroopa ühise kaitsepoliitikaga. Sest aeg on eriline ja Euroopa Liidu ees toimetavate Eesti naiste ja meeste võimekusest võib praegu sõna otseses mõttes sõltuda nii Euroopa kui kogu maailma tulevik.
