F: Allan Eistrat
Selle näidendi, vist autori parima ja sisutihedama, kirjutas Arnold Sepp Saksamaal põgenikelaagris. Aastanumber oli 1947. Sama aasta novembris, seega siis 60 aastat tagasi, toimus Oldenburgis esietendus, jälle Eesti Rahvusteatri vahendusel. Mõni kuu hiljem läks trupp sellega ringreisile, külastades enamusi laagreist nii inglise kui ameerika tsoonis. Siinkirjutajal oli võimalus seda nautida Hanau laagris. Ja järgnevate aastate vältel kahju tunda, et tükk unustusse vajus. Võin loomulikult eksida, kuid ei mäleta, et see iial olnuks ühegi teise teatri repertuaaris.
Tükk algab ja lõpeb põrgus. Proloogis peab Kurat oma abilistega – Vanapagan ja Sarvik – nõu, kuidas põrgu elanikkonna kvaliteeti tõsta. Ta on tüdinud tühjast prahist, mida sinna kokku voolab – lihtlabased sulid, vargad, abielurikkujad. Ta otsib tõsist ja kindlameelset idealisti, kelle põhimõtteid oleks võimalik osava manipulatsiooni teel sel määral kõigutada, et temast saaks põrgu kandidaat. Arvab leidnud selleks sobiva isiku põrgu halvasti korraldatud kataloogist. See on tööstur Georg Suuder „kusagilt ääremaalt“.
Kolm vaatust, mille vältel areneb intriig, leiavad aset Georg Suuderi kabinetis. Kurat ilmub sinna „uue valitsuse“ salanõunik Serkkona, püüdes töösturit mõjutada loobuma põllutööriistade valmistamisest ja üle minema relvade tootmisele. Tõotab hiilgavat karjääri ja poetab vihjeid, mis vastasel korral võiks juhtuda. Vihjed muutuvad üha selgemaks, kuni kulmineeruvad lausähvardustes. Suutmata töösturit kõigutada, asub Serkko-Kurat peibutama selle väikekodanlikku abikaasat, pöörates viimase hõlpsa vaevaga mehe vastu. Värske insenerikutsega koju saabuva poja, kellest peab saama tööstuses isa järglane, viib ta kokku suurima relvatöösturi tütrega ja korraldab asjad nii, et tagajärjeks on noorte sügavalt kiindumine teineteisesse.
Just siis, kui kuratlik võrk põikpäise töösturi ümber on tõmbunud koomale ja väljapääs tundub lootusetu, selgub, et ka Kurat ei evi piiramatut võimu ja võib hammast proovides üsna inimlikult eksida. Ta pole osanud näha ohtu töösturi tagasihoidlikus raamatupidajas, kes armastab tähti vaadelda. Veel hullem – ta plaanid nurjab lõplikult relvavabrikandi tütar, keda pidas oma tugevaimaks trumbiks. Nagu ta epiloogis teistele põrguvürstidele pihib, ta enda keisertorpeedo teeb ootamatult 180-kraadilise pöörde ja annab talle kabelimatsu. Löödud Kuradil on küllalt aumehelikku stiili, et tõsta klaas ja juua kõigi terviseks, kes usus tugevad.
Ei saa jätta mainimata, et siinkirjutajat üllatab, kuidas teatri eelreklaamis on tagajärjetult üritatud tüki intriigi lahti mõtestada. Kui mõelda ajastule, millal see kirjutati, peaks olema pilt imeselge. Ääremaas, kust tugevate põhimõtetega mees leitakse, pole kunst ära tunda Eestit. Samahästi kui põllutööriistade vabrikant, võiks Georg Suuder olla suurtalu omanik või koguni riigipea, kel oma rahva heaolu esmatähtis. Vanapagana ja Sarviku rollid, kui nad malelaual maailma jagavad ja rahvaste saatusi määravad (kui üks käib nii, siis teine naa), on nii ilmsed, et oldenburglased olid nad jumestanud Hitleriks ja Staliniks. Ei usu, et seda oleks tehtud autoriga kooskõlastamata. Ja relvavabrikandi tütar ei kanna juhuslikult ameerikapärast nime. Lõpuks minnakse ju ühiselt tähelipu alla varju ja pettunud Kurat jäetakse omapead. See oli aeg, kus kõik meie sinisilmsed lootused olid Ameerikal, kelle tugevad relvad pidid tagama maailmarahu ja ülima õigluse.
Georg Suuderit kehastas sedapuhku Siegfried Preem, kelle puhul pole vist väär lausuda, et ta mängis oma lavakarjääri hiigelrolli. Algusest lõpuni üdini ehtne, ainsagi osast väljalangemiseta, nii enesekindla aatemehena, heatahtliku perekonnaisana kui murtud mehena seistes oma abieluõnne varemetel, oma veendumusi hülgamata.
Valve Tali Ellen Suuderi osas oli üldiselt sümpaatne pereema, kelles pisut tõusiklik seltskonnadaam siiski ajuti välja lööb. Lööb küllaltki tugevalt, kui Kurat kiusab. Näitleja lavaline vilumus andis end tunda ka mitme pika dialoogi vältel, kus tal tuli lihtsalt mängida tumma mängu ja kasutada vaid kehakeelt – raskem pähkel, kui saalist vaadates paistab. Igati usutav ja hästi ansamblisse sobiv tüüp.
Kõige nõudlikum osa oli kahtlemata Kuradil, mis Kalle Kadaka kehastuses suurepäraselt mõjule pääses. Kui osavalt, millise libeda jultumusega seadis ta end Suuderi peres omainimeseks. Kui sujuvalt muutus ta manipuleerivast salanõunikust galantseks salongilõviks. Ja kui ehtne oli ta äkktõdemus, et mäng on kaotatud.
Teised osad olid väiksemad ja suhteliselt kõrvalised, kuid nende täitjad sooritasid oma ülesanded rõõmustavalt hästi. Kaljo Anja Ignatius Visterina oli meeldivalt tagasihoidlik vanahärra, kes aastaid firma raamatuid pidades on kujunenud tööandjale isiklikuks sõbraks, kelle arvamust kuulatakse ja hinnatakse. Arho Tuhkru perepoeg Oktaaviuse osas mõjus sümpaatse noormehena, armuasjades pisut arglik ja isa rangete põhimõtete vastu põrgates natuke selgrootu. Erika Pahapilli loodud Diaana Steffensen oli meeldivalt sulnis neiu, kelle vaoshoitud veendumused algul silma ei torka, kuid millest mõningad pisinäited siiski märku annavad. Serkko võltsnaeratusega pakutud õnnitluskäsi jääb vastu võtmata, mitte just demonstratiivselt, kuid siiski märgatavalt. Lõpus, kus ta ootamatult oma tõelise mina ilmutab, tahtnuks teda näha ehk pisut jõulisemana. On ju tema see, kes Kuradil kõik trumbid käest lööb ja loole positiivse lahenduse toob.
Vaado Sarapuu Sarvikuna ja Laas Leivat Vanapaganana esinesid vaid pro- ja epiloogis. Toredad sasipäised põrgulised, malenupp ühes ja viinapudel teises käes, lisasid nad näidendile paraja annuse koloriiti. Siinkohal vast ei panda mulle pahaks, kui lobisen välja ühe kulissidetaguse saladuse. Üks tegelasist pidi viimasel hetkel etenduse ajaks Torontost lahkuma. Olukorra päästjaiks said Vaado Sarapuu filmikaamera ja leidlikkus. Et need kaks stseeni esitati videofilmina, tuli näidendile vaheldusena pigem kasuks kui kahjuks. Kui vaid kõik viperused nii soodsalt laheneksid!
Rohkearvuline publik oli harukordselt soe ja elas näidendile kaasa. Nagu ikka, rivistus kogu tegelaskond lõpuks lavale ja nüüd oli publikul võimalus avaldada oma austust ja lugupidamist ka lavastajale Endla Komile. Eesti Rahvusteatri esimees Ain Söödor lausus oma tunnustavad sõnad ja siis loomulikult tulid lilled. Neid jätkus ka seni varjus olnud osalistele, nagu lavameister Piret Komi, tehnik Allan Eistrat ning administraatorid Ester ja Villi Mandra.
Eesriie langes. Et ta ikka ja jälle tõuseks!