Ulme – „kunstižanr, milles maailma kujutatakse teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole.“ Science fiction on ulme ja seda ka igasugune fantaasia. Tuleneb sõnast ulm – unenägu (ka unelm, kujutelm). Kas sa nägid seda ilmsi või ulmsi? – Päriselt või kujutasid seda ette?
Tore on vahel kujutada maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Aga võiks olla. Maailm, kus sõidad maale ja lülitades autoraadio sisse, saad ühtlasi valida mis tahes riigi raadio maailmas, et kogeda väikestviisi paralleel-reaalsust. Lülituda plaksti eesti keelde. Oi! Aga me tegelikult saamegi nii, vaja on vaid võrguühendust! Alul võib tunduda võõras ja ei teagi vast, mida kuulata või ei saa kõigest aru, aga varsti-varsti see muutub. Aeg alati annab arutust.
Mõtle, kui siis samasuguse sõrmenipsuga oleks sinu kadunud Vanamamma autos su kõrval ja koos kuulaksite Kuku Raadio „Ilmaparandaja“ saadet (taskuhäälingut / podcasti), kus räägitakse kevadisest konnade rändest või Vikerraadio „Aiatarka“ hekkide rajamise aja teemal. Loomulikult on saatejuht Kaja Kärner (kärner on aednik), aga seda võiks vabalt teha ka teine tuttav Vikerraadio hääl Krista Taim.
Miks saab nii palju nalja eesti keele, tema nimede ja kõlaga? Mänglev on! Tekivad mustrid, naljakad riimid, seosed. Kõlavad tuttavad laulud aegade tagant (ikka veel olemas!) või üleilmselt kuulsad, mida oled vaid inglise keeles kuulnud ja nüüd Raadio Elmar pakub seda vanaisa keeles. Appi, kui naljakas!
Aga jätkame ulmega: vanaema on su kõrval ja tal on väga palju juurde lisada ja muljetada selle aianduse jutu kohta. Konnade päästmise kirjeldus jätab ta esialgu tummaks, aga selle üle erutub jälle väikelaps tagaistmel. Tema on kogu elu tegelenud maal konnadega, aga seda koos naabrilastega ja ainult inglise keeles. Ja nüüd kuuleb konnatalgutest! Nagu Kotkajärve talgud. Kas konnasid riisutakse või laotakse riita?!
Mis juhtuks, kui laagrites oleks sarnaselt pidev eestikeelne taust – kõlaritest tuleks kogu päeva näiteks eestikeelset muusikat ja juttu? Miks ka mitte reklaami. Teisisõnu raadio. Eluline, elust endast voolav eesti keel. Miks mitte laagriköögis, kempsus, kõikjal! Nagu Ehatares teeb kõlaritest tulev sammu kergemaks. Ja võiks innustada uue eesti Keskuse külastajat. Vaikselt vuliseb nagu oja, nagu vihmasadu, mis rahustab meeli. Minul on Tallinnas armastatud telekanal France2, mille panen taustaks mängima nii palju kui võimalik. Ja mu tänavune noor prantslasest keeleõpetaja on nii mõnus, et õpe on esmakordselt täiesti pingevaba. Esimest korda räägin, kartmata vigu teha. (Teen palju vigu.) Nii vabastav. Ja nii võimalik. Lootust täis.
Keerulised ajad on. On vaja tuge ja samas lohutust ja vaheldust. Kohustused niigi koormavad, kuidas sa siis veel selle eesti keelega pusid?! Raske on. Loomulikult on, eriti kui seda nii vähe su kõrvu kostub. Võõraks jääb iga asi, millega kokku ei puutu. Ulmeliselt tore oleks, kui taustal keegi vahel lihtsalt räägiks või laulaks või... viiks sind tagasi selle eestikeelse mina juurde, keda sa ei arvanud enam olemas olevat. Ilma et see koormaks, vaid rõõmustaks. Oi, aga äkki klapid ööseks kõrva? Hüpnoos! Selleks võiksid sobida Ööülikooli saated. Või Klassikaraadio.
Kokkupuude, millegi sees viibimine (exposure) on tänu kaugjuhtimisele lihtsam kui eales varem. Ja samas olulisem kui kunagi varem. Me igatseme teisi ja arvan, et igatseme ka nende eesti keelt, s.t. meie, kes oskame seda igatseda, sest see on olnud suur osa meie elust, suisa meie identiteedist. Noorematega ei ole aga sugugi nii. Nad ei saa igatseda midagi, mis ei ole nende hinge jõudnud nii sügavale pugeda. Seisame selles suhtes üüratu (suure) lõhe ees. Ei, mitte lõhekala. Selle ees, pikas lauas, oleks tore seista. Jutt käib pigem kääridest, piirist kahe väga erineva maailma vahel: rääkijad ja mitte rääkijad. Ja nende mitte-VEEL rääkijate saatus on suuresti (või isegi täielikult) nende ikka VEEL rääkijate kätes.
Kuidas oleks võimalik rohkem keelt kasutada nende vahel, kes seda oskavad, olla noortele eeskujuks ja samal ajal mitte muretseda, et teised aru ei saa ega solvu? Kas tuleks valida kontekst ja panna suure kella külge: „This is an Estonian immersion event.“? Leppida kokku, et see on meie eesmärk, panna õlg alla ja aidata üksteisel seda meeles pidada. Kuidas saaks keegi, kes hindab enda ja oma laste tulemuslikku keelearengut (à la kooli prantsuse keele tundides) sellist lähenemist pahaks panna? Peab meenuma keelenupp, mis on olemas kõigil kaks- ja enam-keelsetel. See südames paiknev keelevahetamise lüliti (switch).
Kui viid lapse nt spordilaagrisse, siis ei tuleks kõne alla, et vanemad viibivad lähedal ja suitsetavad, joovad ning söövad kreemikooke. Miks siis tulevad inimesed kokku ühisel eesmärgil ja rõõmsal meelel, oskavad tegelikult eesti keelt, aga ei ürita seda rääkida? Ei märka rääkida eesti keelt kõneleva lapsega eesti keeles? Seega julgustades ja õpetades kõrval seisvat eesti keelt alles õppivat last. Taolisi võimalusi on ometi nii vähe. Võib-olla on see ka mingil määral hüpnoos. Nii juurdunud harjumus, et ei märgata või julgeta seda mustrit murda. Ebamugavuse pärast.
Ebamugavusi on niigi igal pool. Raskusi, takistusi, jamasid. Julgustan proovida võtta pinge maha, lasta lõbuga. Tühja need vead. Valter Rand on USAs kirjutanud, et globaalne eestlus on looming. Nagu igasugu trenniga (treenimisega), läheb järjest kergemaks ja samas võiks motiveerida kuivõrd kõrge on mitte millegi tegemise hind.
Kaugete juurdunud eesti ühiskondade eesti keel seisab kuristiku äärel. Õnneks on varuks vana armas deltaplaan ehk lohelennuk (hang glider). Mida arvate, kui suur protsent eestlastest teie ümber tegelikult oskavad eesti keelt? 70%, 75%, 80%? Kingime noortele tiivad. Tuleb julgeda hüpata, kasutada teadlikult kõiki võimalusi. Mida on kaotada, seda me teame, aga võib-olla ei taha iga päev tunnistada. Õnnelikke väikseid samme üheskoos!
Riina Kindlam, Tallinn-Toronto
