Majanduse ülesandeks on inimese vabastamine töö tegemisest. Ettevõtete ja suurkorporatsioonide suurimaks kuluartikliks on inimene. Osad nendest ettevõtete juhtidest on aga isegi väitnud, et kui poleks inimest, siis jääks järgi vaid puhaskasum. Sarnast tehnokraatiat väljendas ka nõukogude riik Stalini kõnepruugi järgi – pole inimest, pole probleemi. Nii et pole vahet, kummas mõttemaatriksis mõelda ikka jõuame sama tulemuseni – majanduse probleemiks on inimese olemasolu.
Vaadates meie riigis toimuvat näeme, et sellise mõtlemisega on nakatunud ka meie võimutasand. Riik meenutab sellises olukorras pigem masinat, mida huvitab eelkõige maksutulu, mitte inimene ja tema loomingu tulemus. Sellise protsessi tulemuseks on kapitali kontsentreerumine üksikute inimeste kätte, kes ei suuda seda ära tarbida või tarbivad seda ebaotstarbekalt. Majandusarengu eelduseks on aga ühiskonna üldine ostujõud, mitte kapitali kontsentratsiooni korraldamine.
Paraku peame nentima, et viimase saja aasta jooksul on toimunud tohutu tehnoloogiline areng, millest osasaamine pole aga rahvani jõudnud. Kui vaadata töötunde, siis sajandi alguse põllupidamisel baseeruvas agraarühiskonnas tegid inimesed tööd üldjoontes vaid suvekuudel, sest taimede kasvuperiood määras tööperioodi pikkuseks vaid neli kuud. Sellega toitsid nad ära 12 last ja saatsid neist mõned veel ülikooligi.
Tänapäeval töötavad perekonna mõlemad täiskasvanud liikmed aastaringselt 8 tundi päevas, millele lisanduvad veel kodused majapidamistööd. Mehhaniseerituse aste on meeletu, kuid kõigest sellest jääb väheks, et meie perekond võiks uut põlvkonda üles kasvatada, ressursse nappivat... Rääkimata sellest, et perekonnad jõuaksid ülesse kasvatada suuri peresid ja saata enda lapsed ülikooli nii, nagu sajandi alguse põllumees seda veel suutis. Muudmoodi kui täielik majanduslik läbikukkumine seda nimetada ei saa, kuid sellest meie ajalehed ei räägi ja ülikoolis ei õpetata.
Kui aga väita, et majanduse ülesandeks on rahuldada nõudlust ja kui arvestada tehnoloogilist sooritusvõime kasvu, siis peaksid inimeste vajadused juba mitmekordselt rahuldatud olema, kuid ei ole. Selline olukord on võimalik ainult tänu sellele et juba praegu on meil hulgaliselt töökohti, mis on vaid tulusaamise kohad, mitte töö tegemise kohad.
Tulemus? Paljud ühiskonnarenduslikud tööd tegemata, kuna nende tegemine ei võimalda elatist teenida. Meid on sotsiokultuuriliselt programmeeritud tööd tegema selleks, et palka saada, mitte aga seetõttu, et just see töö meile meeldib või selleks, et seda tööd kellelgi vaja oleks või et tööd tehtud saaksid. Taolised stereotüübid suunavad ka kolkaülikoole kosmoseteadusi õpetama ja väljaõpetatud peavad pärast taksojuhi ametiga leppima. Sellest tulenev ressursikadu ei huvita aga kedagi, sest turg määrab hinna ja aborigeenidele on kerge selgeks teha seda, et kosmonaute on tulusam õpetada kui taksojuhte ja kosmonautide õpetamine on prestiiži küsimus – mis siis, et neid kellelgi vaja ei ole.
Tulemusena kinnitab meditsiinisektor, et peamiseks haigestumise põhjuseks on aina süvenev depressioon ja stress. Need aga on tingitud just bürokraatia kasvust, sest üleharitud kosmonaudid peavad ju tööd leidma ja nii nad juhivadki meie marginaalseid äriplaane kui kosmoselaevu. Bürokraatiast kujuneb aga kõige kindlam relv selle ressursi maandamiseks sedavõrd, et ta plakatiga Toompeale veel ei läheks.
Seega bürokraatia on meie ühiskonnas muutunud aina peenekoelisemaks ja varjatumaks. See on tingitud sellest, et inimene on eelkõige intellektuaalne olend, kellele meeldivad väljakutsed. Kuid samas unustatakse, et iga bürokraatia väljamõtlemisele ja elluviimisele kulutatud minut on kaduma läinud loominguline moment. Selle protsessi käigus me unustame, et riik peab teenima inimest, mitte inimene riiki. Me oleme unustanud ka selle, et inimene ei pea teenima majandust, vaid majandus inimest. Me oleme minetanud oskuse ja soovi hinnata inimeste tööd selle järgi, kui palju nad panustavad ühiskonna arendamisse. Me hindame inimese tööd selle järgi, mitu kasehalgu ta jõuab päevas puruks lüüa ja mitu lehte bürokraatilist teksti ta suudab päevas luua, või mitu korda kuus ta enda aias muru niidab kuid see ei ole omane demokraatlikule ühiskonnale ja ei soosi isegi selles suunas liikuma.
Inimese töö teeb eelkõige kalliks see, et masinate töö on maksudest vabastatud. Tuleb välja, et eksporti soodustavaks teguriks on võimalikult väiksem toetus inimese heaoluks. Mida vähem töötasu maksta, seda odavam on toote lõpphind ja seega seda konkurentsivõimelisem on toode ja vaesem on inimene. See kehtib nii era- kui riigisektori kohta. Veelgi enam, riigisektor on eelkõige seaduste looja, kes sellel kõigel sündida laseb. Kui see nii on, siis tuleb välja, et riigi ja ühiskonna tahe on omavahel vastuolus. Poliitik, kes sellist võimu teenib, on spetsialiseerunud korruptant, sest suudab lähtuda vaid enda omakasust, mitte ühiskonna arenguvajadusest. Kui aga korstnapühkija ja pagar lepivad selles süsteemis omavahel kokku, et tõstavad homme hinda kaks korda, siis majanduslikus mõistes tähendab see seda, et majandus kasvas kaks korda. Majanduskasvu edukultusest lähtuvalt tuleb selliselt loodud majanduskasv talupoegadele maha müüa ning jälle jõuame debilisatsioonini..
Lõpptulemusena olemegi asunud elama probleem – reaktsioon – lahendus eksistentsimudeliga ühiskonda. See tähendab, et süsteem loob ühiskonnas pidevalt probleeme. Seejärel vaadatakse, kuidas inimesed reageerivad ja lahendusena pakutakse seda, mida süsteemil vaja on, mitte seda, mis inimeste probleeme pikemas perspektiivis lahendaks. Inimesed muutuvad aga sellises olukorras tänulikuks igale liigutusele, muutus esile kutsuks, kuid seda, kas see muutus neile ka kasulik on, ei suuda nad hinnata. Sest pikema perspektiiviga situatsioonianalüüsi ei ole enamik meie inimesi ebapiisava informeerituse tõttu võimelised looma. Nii saab võimalikuks töötuse ravimine väljarände abil või majanduseedu näitamine raha juurdetrüki abil. Psüühikatüüpide mõistes on sellises ühiskonnas domineerivaks loomastunud ja biorobotiseerunud psüühika tüüp, kus süsteem käsitleb inimest kui teatavat ressurssi omavat karilooma üritades teda vaid süsteemi huvides tööle panna.
Sest vaid nii on seletatav olukord, kus oleme minetanud võime hinnata inimeste tööd selle järgi, kui palju nad panustavad ühiskonna arendamisse. Mis saab aga siis, kui see juurdubki meie kultuuriruumi? Kas oleme võimelised hindama selle protsessi tagajärgi?