See punase kaanega raamat võiks olla sotsiaalse korralduse töötaja käsiraamatuks. Olla ka hoiatus ja ohumärk.
Autor toob avalikkuse ette EKP Keskkomitee büroo koosolekute protokollid aastatest 1944 –1956, kokku 162 etteastet. Eessõnas vabandab autor – dokumentatsioon ei ole täiuslik. Arhiivimaterjalides on selgeid viiteid sellele, et osa dokumente on kõrvaldatud, osa olnud aga sedavõrd „salajased“, et neid ei kantudki protokolli.
Ja ometi! Ka säilinu tõestab, et neil aastatel Eestimaad juhtinud inimesed pidid olema haiged, kes mingil põhjusel soosisid diktatuuri. Ju see on siis diktatuuri olemusse kodeeritud. Diktaatorlus tekkib tavaliselt siis, kui ahastav ühiskond näeb väljapääsu n-ö. karmis käes. Eesti puhul on tegemist veelgi keerukama probleemiga – rahvale võõras idee vägivallatses demokraatlikult mõtleva ja okupatsiooni all kannatava väikerahva kallal. Tekkis vajadus eriti sadistlike valitsejate järele. Hirm ja vägivald pidid rahvast ohjama. Seda koormat tuli eesti rahval aastaid kanda. Pikad aastad ja rasked kannatused olid rahva pärisosaks.
Vabanemine tuli kui ime. Aga kas imed on olemas? Küllap on, senised vabaduseaastad tõestavad osalt sedagi, et mineviku rasket taaka tuleb tänini kanda. Ikka tuleb vigu ette; ikka veel juhtub, et usaldus kingitakse ebausaldatavatele.
Nii on siis meil seda raamatut tarvis. Loomulikult ei hakka ma raamatut rida-realt tsiteerima: seda TULEB ise lugeda. Mõned suunised aga annaksin. Vaevalt ma midagi uut kirjutan, aga asjahuvilistele olgu lisatud mõned aabitsatõed.
Esmalt: sovjetlik-kommunistlik masinavärk oli üles ehitatud tavaloogika vastaselt. Süsteemi selgrooks kuulutati eksimatu ja ainuõige partei, mis oli rajatud justkui „geniaalsele ja eksimatule“ filosoofiale – marksismile-leninismile. Selle dogmade vastu eksimine kuulutati kuriteoks. „Õpetust“ pidi uskuma, teistest filosoofilistest süsteemidest tuli mäletada ainult nende kriitikat.
Vaatame selle süsteemi selgroogu Eesti näite põhjal, lähtudes tõdemusest, et selle kohal oli kõikenägev uinumatu silm – NLKP tipp Moskvas.
Kolmnurga tipus oli EKP KK I sektetär (Moskva tarvis sealt saadetud-usaldatud II sekretär, kes tegelikult juhtis kogu süsteemi).
Edasi: EKP KK sekretariaat (koosseisus neli-viis sekretäri + KK „oluliste“ osakondade juhatajad.
EKP KK büroo – partei kongressil valitud seltskond, kuhu tuli „ebausaldatavate“ liikmete väljalangemisel kopteerida uusi usaldatavaid seltsimehi.
EKP Keskkomitee – partei kongressi poolt valitud seltskond, Eesti puhul ca sadakond inimest.
EKP kongress – kutsuti kokku sporaadiliselt pikemate-lühemate ajavahemike järel. Kuna kongress eeldas „tippjuhtide“ aruandeid, siis see sporaadilisus oli ehk mõistetav.
Kogu sellel konstruktsioonil oli veel üks lisatugi – nomenklatuur. Sinna kuulumine andis lisasoodustusi, ka lootust tulevaseks „tähelennuks“.
Seegi monstrum oli mitmetasandiline: NLKP KK nomenklatuur, EKP KK nomenklatuur jne. Lisaks veel üks moodustis: kaadrireserv.
Siis tuli „valitsus“, kus iga „minister“ allus EKP KK vastava osakonna juhatajale.
Aga sellestki oli veel vähe: terve rida majandusharusid, tehaseid, ettevõtteid jne. olid „otsealluvalt“ Keskuse st. Moskva käsutada.
Selle segapudru lahtiharutamist saaks jätkata, aga on’s sel mõtet?
Vast ehk mõni sõna siiski KGB-st. Selle esimees kuulus suveräänsena EKP KK büroosse, aga oli omaette mees. Teda tuli kuulata, tema saatis oma ettekanded-aruanded otse Moskvasse. Kindlaks oli määratud isegi see, millise kahjusummaga tuleõnnetuse uurimine ei kuulunud enam kohalikku pädevusse. See tõi kaasa naljakaid lugusid: kohalikud võimud hakkasid Moskva (pro KGB) eest varjama kahjude tegelikku ulatust. Iga asutuse kaadriülem oli KGB teenistuja, kellel aga tegelikult puudus ülevaade samas asutuses tegutsevatest agentidest. Ja polnud mingi ime, kui äkki mingi helitehnik tegi silmapaistva karjääri ning kerkis hoopis uue taseme juhiks. Muidugi, ümbruskond sai aru, milles asi ja kratsis kukalt: jälle kavaldasid meid üle. Agentide tasud olid tühised ja tulevikulootused seda suuremad. Ikka ja jälle tunnistas keegi pisarsilmil õllelauas, et teda oli „sunnitud“ KGB-le aru andma. Ja järgmisel päeval esitas uue aruande.
Aga meie kirjutis on ju Veskimägi raamatust – meelehaige süsteemi meelehaigest tipust – EKP KK büroost. Algaastatel kuulusid sinna nn. vanglakommunistid, venemaa-eestlased, lausvenelased. Ja selles seltskonnas käis võitlus elu-surma kaardile. Alatasa läksid Moskva poole teele mustavad kaebekirjad, jälle kaotas keegi oma privileegid, vanglassegi pandi. Ja paljusid „ustavaid“ karistas partei ise– Karotamm, Allik, Andresen, Brant – kui vaid mõned üles lugeda. Aga kergelt nad ka pääsesid. Peale Stalini surma olid nad esimesed, kes laagritest välja toodi. Mõnele anti isegi „juhtiv“ ametikoht.
Ja kogu seda ussipesa juhtis ja koordineeris Ivan-Johannes-Kebin-Käbin, kellest täna üritatakse isegi legendi punuda: ta olla päästnud eesti põllumajanduse, olnud salaeestlane jmt. Tegelikult on tegemist kõige äärmuslikuma meelehaigega, ühe kõige küünilisema tegelasega.
Toon raamatust vaid ühe väljavõtte. NLKP kuulus „kinnine kiri“ mõistis osaliselt hukka Stalini kuriteod. Vist kõigis „liiduvabariikides“ vahetati välja stalinistlikud „kaadrid“. Käbin jäi püsima. Vähe sellest: ehkki Nikita Hrushtshov oli ära keelanud arreteeritute piinamised, määras Käbin 30. juunil 1953:
„EKP KK on seisukohal, et pole vaja seaduserikkumist (st. piinamise fakti) enam uurida, sest piinamisega võib saada väga tähtsaid andmeid.“
Jutt on Võrumaal tabatud metsavennast Hugo Kõivust. Ainuüksi see lause protokollis annab õiguse kõigi varasemate ja hilisemate EKP KK büroolaste suunas osutada: olete süüdi inimsusevastastes kuritegudes.
Kui mitte muud, siis vähemalt vaimuhaiglasse tuleks nad paigutada, olgu nad täna kes on, saagu nad pensioni, kelle käest saavad – Eesti ühiskonnas ei tohiks neil paika olla.
