TES Täienduskooli EV aastapäeva aktus
Tänavu kogunes Toronto Eesti Seltsi Täienduskooli pere täpselt õigel päeval Eesti Majja, märkima aktusega EV aastapäeva. Teisipäevane kooliõhtu langes sel aastal 24. veebruarile, lisades kaalu sellele, mida EKNi esimees Avo Kittask kaks päeva varem, “suurte inimeste” aktusel rõhutas — meie noortele on tähtis seostada täpse kalendripäevaga rahva ja riiklike pühade märkimist, ei pea seda alati Kanada argielu sunnil nädalalõppudel tegema.
Selle kinnituseks oli pidurüüs koolipere, kes saali sisenes, nii mõnelgi rahvariided seljas. Viienda klassi õpilased Julia Kuuskne, Mihkel Kütti ja Kaare Naelapea tõid saali koolilipu, tavakohaselt lauldi koos “Eesti lipp” Georg Iltali klaverisaatel.
Koolikomitee esinaine Elle Rosenberg tervitas avasõnas külalisi ning heitis pilgu minevikku, andes aktusele vajaliku ajaloolise konteksti. Põgusalt puudutades koolide koori eelolevat reisi Eestisse laulupeole, meenutas ta laulva revolutsiooni taskaalukat otsusevõimet ning rahulikku vabaduse nõuet. Ta tunnustas ja tänas kooliõpetajad, kes kõik on vaeva näinud nii kooli iga-aastase kavaga kui ka suvise suurreisi ettevalmistustega.
Avo Kittask kinnitas oma kohalolekuga eelnevate sõnade tähtsust. Lühikeses sõnavõtus tõlgendas ta õpilastele äsjast peaminister Juhan Partsi arvamust, kes olevat avaldanud veendumust, et Eestisse tuleb seoses ühinemisega Euroopa Liiduga pigem siserännak väliseestlaste perest, kui Eestist elukutseliste väljavool jõukamatesse ELi liikmesmaadesse. EKNi ja estore poolt oli Kittaskil koolile kingitus kaasas — õigemini mitu. Kooli raamatukogule kingiti 5 köidet Eesti kaunimate lasteraamatute sarjast ning Edgar Valteri “Pokuaabits”.
Kolmanda klassi õpilane Katrina Dobson esitas hoogsalt ning särtsakalt klaveripala “Black Forest Polka”.
Aktusekõnelejaks oli Eesti Sihtkapital Kanadas esinaine Lia Hess. Sisutihe, sütitav ja rahvuslik kõne oli suunatud nii õpilastele kui nende vanematele, rõhutades uue — praeguse — põlvkonna kohustusi oma rahva ja riigi ees.
See, et pühitseme aktusega esimese vabariigi sündi, on tähendusrikas kõige rohkem meie vanematele. Neile, kelle silmad nägid vabaduse kaotamist, tuli taasiseseisvumine liiga hilja. Elud ja elamised siia rajatud, kuid eestlastena ikka edasi elatud. Põhja Ameerika eestlased mängisid olulist rolli paguluses eestluse leeki elus hoides — Musta Lindi Päevad, mittetunnustamispoliitikat jonnakalt ja vankumatult hoides, eesmärgina Eesti vabadus. Täna saalis on pea kõik õpilased sündinud pärast 20. augustit 1991, kui iseseisvus taastati ja teine vabariik sündis. Maailm on muutunud meie vanemate põlvkonna põgenemisest saadik tohutult, nüüd tuleb küsida — mis nüüd saab? Kas seisame kultuurikuristiku äärel, kas Eesti säilib või hääbub — need on olulised küsimused. Kas see, et Eesti on vaba, on muutnud Kanadas elavate eestlaste rahvuslikku tunnet?
Emotsionaalselt sidus Lia Hess mineviku oleviku ja tulevikuga. Kui vanem põlvkond kaotas oma armsa südamelähedase kodumaa, tuli siiski arvestada homsega. Elu on muudetud, kui tegutsed leina varjus, kuid tuleb saavutada positiivset, negatiivsele vaatamata. Eesti isamaa-armastus lööb meie rahval lõkendama just siis, kui Eesti on ohus. Laulva revolutsiooni näide tõi esile kõneleja isiklikke mälestusi 1975.a. laulupeost, kui lauldi südamest, mitte loosungite järgi. Koolinoortele saab laulupeoretk olema elus eestluse määravaks elamuseks.
Sellele oligi kõne rõhk asetatud. Ei ole vaja viriseda, nuriseda koormuse, ekstra koolitöö üle, mida eesti kool toob. Tuleb olla tänulik, et vanemad tõukavad seda tagant, alles homme saame selle väärtusest aru. Keegi pole hiljem ütlenud, et ei taha olla eestlane, paljud on aga kurtnud, et vanemad pole andnud neile võimalust saada osa eestlusest, saada eestlaseks.
Teie, noorte põlvkond peab ja saab hoida eestlust elujõulisena. Kui meie ei tee, kes siis? Kui mitte praegu, millal siis? Tellige eesti ajalehte, kirjutage sinna, harjutage keeleoskust, arendage oma rahvuslikku kuuluvust. Lööme lahti põgeniku tundest, oleme osa Eesti kogukonnast, teeme koostööd teiste organisatsioonidega, ärgem tegutsege üksi!
Lia Hess lõpetas oma kõne, rõhutades keeleoskust, selle tähtsust. Jõekääru peamaja seinal seisab hoiatus — kui kaob keel, kaob rahvas. Eesti koolil on keeleõpetuses roll, kasutame julgelt seda, mida me oskame, õpime juurde, ärme kardame vigu tegemast. Kuidas muidu õpime, kuidas hoiame alal oma keelt ja rahvast? “Tulge kõik — jagage, tehke, annetage, aidake, ergutage, lohutage ja armastage, rõõmustagem, me oleme Vaba Eesti Rahvas!”
Pikk aplaus kinnitas, et kõneleja sõnum jõudis kõrvust südameni, hinge.
Kooliperel on kombeks aktusel langenuid mälestada. Talvi Parming viis fuajees asuva mälestustahvli ette lilli, vaikses leinaseisakus kuulati Georg Iltali “Uinuge, langenud kotkad” salmi esitust.
Õpilaskoor Eveli Kõrre juhatusel esitas kolm laulu — “Vares, vaga linnukene”, “Tsaa tsaa raa raa” ja “Kui ma olin väiksekene”. E. Kõrre on julgelt põiminud liigutusi, rütme, sõrmenipse, plaksutamist jm. koorilauludesse, mis õpilastele laulmise huvitavamaks teeb. Uus on ka plokkflöödiansambel: Katrin Callum, Kassandra Hanslep ja Mari Pikkov esitasid kaks lühipala Eveli Kõrre juhatamisel.
Täienduskooli 52. lennu lõpetajatele anti traditsiooni kohaselt aktusel pidulikult üle lõpumärgid. Märke on algusest saadik kinkinud TE Ühispank, kuuenda klassi õpetaja Kai Kiilaspea kinnitas märgi igale lõpetajale rinda. Kuigi on veel lõpueksamid ees, on koerast üle saadud, ainult sabakarvad ees, sügisel ootab keskkool!
Koolijuhataja Tiiu Kajak tänas lõppsõnas kõiki esinejaid, eriti aktusekõnelejat Lia Hessi haruldase kõne eest. Aktus lõppes Eesti hümni laulmisega, lipud viidi pidulikult saalist, vanematele pakuti kohvi ja küpsiseid, lastele mahla. Meeldiv oli tõdeda, et vabadussõnum jõudis paljudele pärale, eks aitas, et aktus toimus täpselt Eesti jaoks ajalooliselt tähtsaimal päeval — iseseisvuspäeval.
Kui meie ei tee, kes siis?
Eestlased Kanadas | 05 Mar 2004 | TNEWR
Eestlased Kanadas
TRENDING
