Eesti muusika käsikirjad on laiali pillutud ja valdavalt kirjeldamata, avalik ülevaade puudub, süvamuusikapärand on akadeemiliselt läbi töötamata ning mõtestamata.
EVI ARUJÄRV
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum
Kas keegi teab kindlalt, kes on ühe eesti muusika märgilise teose, Heino Elleri „Kodumaise viisi“ õiguste omanik?
http://www.sirp.ee/s1-artiklid...
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Saabuv 2018. aasta on pühendatud kultuuripärandile. Ka umbes 120 aastat vana eesti süvamuusika on osa sellest. Eesti muusika infokeskuse (EMIK) kodulehel on väljas enam kui 27 000 teose andmestik. Nimekiri täieneb iga päev, seda ka ajaloolises tagasivaates. Kõik need 27 000 kindlasti ei jõua ja ei peagi publikuni jõudma, põhjuseks (ka) teose objektiivselt kasin esteetiline või tarbimisväärtus. Ent ikkagi on kaalukas osa eesti muusikast – see osa, mis vääriks tutvustamist, levitamist ja ettekandeid, aga mida justkui ei ole – tähelepanuta, nähtamatu, veel avastamatagi või juriidilistel põhjustel „lukus“.

Miks? Üks võtmesõnu on noot. Paljusid teoseid on põhimõtteliselt võimatu legaalse trükisena või mingis muus seaduslikus vormis (nt failina) kätte saada. Noot on küll ainult heliteose (süvamuusika puhul enamasti spetsiifiliselt keerukas) kodeering, aga ühtlasi vältimatu vahelüli helilooja ja interpreedi vahel. Valdav osa süvamuusikast ei saa põhimõtteliselt kirjastamiseta eksisteerida, ja erineb sellega oluliselt improvisatsioonil või lihtsamatel üleskirjutusviisidel põhinevatest muusikaliikidest nagu džäss, pärimus- ja rütmimuusika.

Hiilguses ja viletsuses

Enne nooti on käsikiri. Sellega on nii ja naa. Eesti süvamuusikapärandi üht osa on hoitud väga hästi ja tulevikku vaatavalt: võimsalt edeneb Arvo Pärdi arhiiv ning uurimis- ja loomingukeskus. Maailmas enim esitatavat nüüdisheliloojat esindab ülemaailmse haardega Austria kirjastus Universal Edition. Eesti riigi toetused Arvo Pärdi keskusele moodustavad käesoleval aastal ligi 2 miljonit, keskuses teeb palgatööd 13 inimest.

Võrdluseks toon Eesti teatri- ja muusikamuuseumi. Seal on hoiul sadade eesti heliloojate kümned tuhanded käsikirjad. Suur osa neist on isegi inventariseerimata. Osa arvele võetud käsikirjadest on küll kantud muuseumide integreeritud andmebaasi MUIS, kuid see on huvilisele üsna kasutu, sest ei sisalda muusikutele vajalikku informatsiooni. Muuseumi tegevustoetus on 455 000 eurot ja selle muusikaosakonnas töötab kolm inimest. Uurimistegevuseks ei ole jõudu.

Või teine käsikirjade kogu: ligi tuhat kausta teadmata arvu käsikirjadega kuulub Eesti muusikafondile, paraku korrastamata olekus ja korrektse kasutuskorrata. Muusikateoste käsikirju on ajaloolistel põhjustel, autorite-pärijate soovil või juhuse tõttu talletunud mujalgi: rahvusraamatukogus, muusikakollektiivide noodikogudes, kirjandusmuuseumis, väiksemates kohalikes muuseumides. Tõenäoliselt on neid pidama jäänud ka interpreetide noodiriiulites. Integreeritud ülevaade puudub.

Eesti muusikale võrdluseks võib tuua eesti kirjanduse. Kirjandusmuuseumi osakondades töötab üle saja inimese. Muuseumi katuse alla kuuluva Eesti kultuuriloolise arhiivi kultuuriloo allikate ja kirjanduse töörühma 14 töötaja hulka kuulub 11 teadurit. Kirjanduse uurimisega tegeldakse akadeemilisel tasandil veel mitmes uurimiskeskuses ja ülikoolides. Pärast taasiseseisvumist on valminud uus eesti ja ka väliseesti kirjanduslugu ning kümneid uurimuslikke ja biograafilisi käsitlusi eesti kirjandusest ja kirjanikest.

Uus eesti muusikalugu? See on (muusika- ja teatriakadeemias) töös, valmimistähtaeg on veel teadmata. On aga üsna hämmastav ja kurvastav tõsiasi, et eesti muusikapärand heliloojate lõikes ei ole 27 iseseisvusaasta vältel erilist tähelepanu leidnud (särav erand on Anu Kõlari Kreegi biograafia). Eesti muusika klassikuid on uuritud Vene ajal (Eller, Saar, Tubin, Oja jt), praegu teeb eesti muusikapärandit avastades ja levitades tänuväärset tööd mõnigi interpreet (näiteks Sten Lassmanni Elleri klaverimuusika plaadisari või Aare Tammesalu tegevus interpreedi ja kontserdikorraldajana), kuid puuduvad tänapäevased akadeemiliselt autoriteetsed käsitlused enamiku nimekate klassikute kohta, sh Cyrillus Kreek (looming), Mart Saar, Heino Eller, Eduard Tubin, Eino Tamberg, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür, vähem tuntud nimedest rääkimata. Ka raamatud maailmanimega autorite kohta (Tormisest, Tüürist, Pärdist) on valdavalt pärit välismaalaste sulest. Missuguse masinavärgi abil on neoliberaliseerunud ülikoolides rahvuskultuur marginaalseks muutunud, selgitas näitlikult 1. IX Sirp. Et mõni valdkond siiski suudab oma lugu jutustada, kõneleb tegijate huvist ja missiooni­tundest – ja vastupidi …

Muusikapärand on ka Eesti muusika infokeskusele tähtis teema. EMIKi missioon on eesti süvamuusika tutvustamine-levitamine kogu maailmas, hoole all sajad heliloojad ja interpreedid, koosseisus neli töökohta ja riigi toetus 86 000 eurot aastas. Enamus infokeskusesse saabuvatest päringutest jõuab noodi küsimiseni. Ikka ja jälle selgub, et saadaval on ainult halvas korras käsikiri, toimetamata noodigraafikaga või ebausaldusväärne väljaanne, millesse välja­andja on lisanud oma „tõlgenduse“. Et seda lünka nüüdismuusika osaski natukene täita, algatas EMIK mõned aastad tagasi tellimuspõhise (on demand) kirjastamise, järgides põhimõtet, et autorile jääks vabadus ja võimalus soovi korral siirduda mõne teise kirjastaja juurde. EMIKi veebipoes on väljas ligi 900 nüüdis­muusikateost ja ära on kasutatud kõik digitaalse levitamise võtted, kuid puudub aktiivse turunduse ressurss. Klassikapärandi küsimustes juhatame huvilisi Eestist ja laiast maailmast muusika- ja teatrimuuseumi ning kirjastuste juurde. Aga seegi ei too alati lahendust.

Kelle oma on „Kodumaine viis“?

Kahjuks ei tähenda ka kirjastamise fakt alati, et teos oleks kättesaadav. Kurb näide sellest on museaalseks muutunud, juriidiliselt „lukus“ või „külmutatud“ muusika. Meil on Vene ajal välja antud (ka autorikaitse seisukohalt illegaalseid) noote, mis on raamatukogudes saadaval, kuid mida enam osta ei saa ja mille legaalsed, aktiivse levitusvõimalusega uustrükid puuduvad. Nootide kopeerimine on aga teatavasti keelatud. On autoreid ja pärijaid, kes uue iseseisvusaja alguses andsid heauskselt ja juriidilise asjatundmatuse tõttu kirjastajale ära oma loomingu kirjastamise tähtajatu ainuõiguse. See tähendab, et nende teoste saatus sõltub (veel kuni 70 aastat pärast autori surma) täielikult kirjastajast ja autoril või pärijal puudub igasugune võimalus seda mõjutada. Nii näiteks sõltub levik kirjastaja heast tahtest ja võimekusest umbes 700 teose puhul, mille autorid on eesti heliloojad ja õigused kuuluvad Saksa kirjastusele Edition 49. Sadade eesti süvamuusikateoste saatus on (samuti Saksa) kirjastuse Eres Edition kätes. Kuidas „ära antud“ eesti muusikal läheb, me täpselt ei tea. Tahaks loota, et läheb hästi ja autorid-pärijad on rahul. Äri- ja isikuandmete saladus ei luba kirjastustel ega ka teistel institutsioonidel sellele küsimusele täpselt vastata. Ka autorite endi tagasihoidlikkust võib mõista. Eesti muusika infokeskusesse jõudev esituste kohta käiv info ei ole klassikute osas siiski eriti rõõmustav. Tõenäoliselt on ainuõiguse loovutanud lepingud autorile ka kahjulikud, eriti kui neis puudub kirjastaja kohustus teost aktiivselt levitada või ei ole ta teoste reaalsest väljaandmisest majanduslikel põhjustel huvitatudki.

See viimane puudutab ka Eesti kirjastusi. Näide elust. Kaks noort entusiastlikku muusikut otsustavad plaadistada kõik Mart Saare soololaulud (160 ringis). Noodid on osaliselt olemas: aastail 1983–1986 ilmus Eesti muusikafondi väljaandena (Vardo Rumesseni initsiatiivil ja redaktsioonis) neli köidet Mart Saare soololaule. Suur osa Saare soololauludest on aga endiselt käsikirjas. Toetades interpreetide plaani, on EMIK valmis ka avaldamata laulud publitseerima, et neid koos plaanitavate plaatidega levitada. Asja uurides selgub, et ei tohi: Saare soololaulude kirjastamise ainuõiguse omandas 2002. aastal kirjastus Estonian Classics (Vardo Rumesseni isikus), sealhulgas ka õigused praeguseni käsikirjas seisvatele lauludele. Nende avaldamine sõltub nüüd praeguse õiguste omaniku ehk kirjastaja majanduslikust huvist, mis paraku puudub. See ei ole kaugeltki ainus näide. On teisigi teoseid, mis lebavad õiguste omaniku reaalsel või mõttelisel riiulil erilise väljavaateta leida potentsiaalsete esitajate tähelepanu. Mõnikord on teos lausa käsikirja jäänud, sagedasti ka olematu reklaami ja halva müügikorralduse tõttu „peidus“. Ja midagi ei ole teha: leping on leping. Paraku on sotsialismipäikese alt helgesse kapitalismi siirdumise käigus selliseid kägistavaid lepinguid allkirjastatud üsna palju.

Niisiis ei ole muusikapärandi üldine seis rõõmustav: käsikirjad on laiali pillutud ja valdavalt kirjeldamata, avalik ülevaade puudub, süvamuusikapärand on akadeemiliselt läbi töötamata ja mõtestamata. Oluline osa vanemast ja uuemast klassikast kuulub (sageli ka tähtajatu ainuõiguse alusel) välisriikide (Saksamaa, Austria) kirjastustele nagu Edition 49, Eres Edition, Peters jt. Õhus on kurioosseid juriidilisi probleeme. Kas keegi näiteks teab kindlalt, kes on ühe eesti muusika märgilise teose, Heino Elleri „Kodumaise viisi“ õiguste omanik? Asja uurides EMIK selget vastust ei saanud. On teateid ka teistest juriidilistest vaidlustest ja piraatlusestki. Üksikutel olukorda kontrollivatel heliloojatel on kindlasti põhjust rahul olla, kuid suur osa väärtuslikust või potentsiaaliga süvamuusikapärandist on siiski varjus või juriidiliselt lukus.

Muusikapärand ja kontekst

Loovkultuuri kujundavad ka majandus ja ühiskondlikud suhted, kuid selle olemuses on tõusta argireaalsuse kohale, kanda ja kehastada väärtusi. Muusikakultuuri on läbi aegade mõtestatud kosmogooniliste, religioossete, esteetiliste ja sotsiaaleetiliste väärtuskategooriate abil. Majandus on tähtis, kuid on siiski suur erinevus, kas kultuuri tähendusmaailm muutub peamiselt sisemiste jõujoonte mõjul või tugevalt sekkuva poliitilise ideoloogia ja majandusliku surve all.

Viimast kümnendit iseloomustab nii maailmas kui Eestis kunstiloomingu ülekaalukalt domineeriv kirjeldamine ja hindamine tehnoloogiliste ning finantsmajanduslike kategooriate abil – ühine nimetaja on loomemajanduse mõiste. Agressiivne ümberkirjeldamine ulatub kõikidesse valdkondadesse. Ka muusikavaldkonna projektikirjutajad higistavad euroraha tõotava uue sõnavara lummuses. Toode ja teenus, muusikatööstus ja skeene, efektiivsus ja lisandväärtus, teadlikkuse tõstmine ja jätkusuutlikkus. Mitte kontsert, vaid „lokalisatsioon“. Mitte agent või korraldaja, vaid „muusikaprofessionaal“. Helilooja kui „sisutootja“ ja „kasusaaja“, interpreet kui teenuse osutaja. „Mõõdikud“, mis väärtustavad muusikat sellega kaasneva õllemüügi ja hotellipäevade alusel. Tõstetakse „teadlikkust“ ja koolitatakse koolitajate koolitajaid. Kuna eurorahade alampiirid on kohaliku võimekuse kontekstis kõrged, siis on võitlus hale ja meeleheitlik ning valdavalt mikroettevõtlusele taanduv kohalik „muusikatööstus“ juba ette alaväärtuslik.

Ei, probleem ei ole kultuuri kirjeldamine majanduskategooriates ja rahanumbrites: see on praktilise väärtusega ja vajalik. Piinlik on, kui see kirjeldusviis moondub naeruväärseks pseudoteaduslikuks posimiseks, millel puudub vähimgi praktiline väljund ja seos reaalsusega. Päris hull lugu on, kui „uus paradigma“ marginaliseerib sama hingetõmbega muud, humanitaarsed kirjeldusviisid ja väärtused: muusika kui rahvuskultuuri osa, kui ajas kestev ja esteetiline nähtus ja maailma läbielamise viis, kui mitmekesisuse ja professionaalsuse ilming. Kohati on muusikakunsti sisu ja tähendus politiseeritud loomemajandusretoorikas lahustumas samal viisil nagu figuraalne kunst kontseptuaalses, kus järjekordset kruusahunnikut „mõtestab“ kõrge lennuga umbluuretoorika. Umbluueesmärke püstitades ja eelistades jäävad aga olulised asjad tegemata.

Et käsikiri saaks muusikaks

Et süvamuusikapärandi seisu mingitki selgust ja valgust tuua, käivitas EMIK mõned aastad tagasi (kultuuriministeeriumi tänuväärt toetusel) käsikirjade andmebaasi, mis on infokeskuse kodulehel eesti ja inglise keeles kättesaadav. Praeguseks on sellesse kantud umbes 24 000 Eesti teatri- ja muusikamuuseumis säilitatava partituuri kirjeldused – kõik käsikirjad, mis on hetkel inventariseeritud. Töö saab jätkuda, kui muuseum arvele võtmisega järele jõuab. Andmebaas töötab hästi: on juba tavapärane, et käsikirjade baasi info juhatab Eestist või mõnest välisriigist pärit huvilise muuseumisse teose koopiat küsima. Kuigi tegelikult peaks koopia asemel olema ikkagi trükitud noot … Augustis alustas EMIK ka Eesti muusika­fondi käsikirjade sisestamist andmebaasi. Kokkuleppel fondiga saavad need käsikirjad ka digiteeritud.

See kõik on vaid üks väike osa tööst muusikapärandiga. Edasine on keerukam. Põhiküsimus ei ole selles, kas EMIK peaks lisaks oma põhikirjalistele eesmärkidele täitma ka akadeemilise uurimiskeskuse funktsioone või jätkama tööd muusikamuuseumi osakonna rollis. Küsimus on, kuidas idealismi ja kapitalismi ühildada. On ju mõneti lihtsameelnegi seada sihte või ainult rääkidagi muusikapärandist kultuurilise ühishüve ja ideaalsuse võtmes, kui helilooming on helilooja ja/või kirjastaja omand, mille hea käekäigu eest vastutab ta ise. Kuni rukkilillepurune rahvuskultuur on veel ülima eesmärgina kirjas meie põhiseaduses, seni on põhjust ka mingit ühisosa väärtustades lahendusi otsida. Seda püüdlust toetab ka 2013. aastal vastu võetud „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“, mis ütleb: „Kultuuripoliitika eesmärgiks on kujundada loovust väärtustav ühiskond, hoides ja edendades eesti rahvuslikku identiteeti, uurides, talletades ja kandes edasi kultuurimälu ja luues soodsad tingimused elujõulise, avatud ning mitmekesise kultuuriruumi arenguks ja kultuuris osalemiseks.“

Mida siis peaks tegema selleks, et eesti süvamuusikapärand saaks saabuval kultuuripärandi aastal senisest paremini nähtavaks ja kuuldavaks? Kuidas võiks riik aidata konkreetseid juriidilisi ja rahastamise probleeme lahendada? Kuhu võiks olla suunatud fookus? Kas parim tee eesti süvamuusikapärandi elustamiseks ja väärtustamiseks oleks täiendavate vahendite suunamine sellega tegelevatele institutsioonidele või institutsioonide tihedam koostöö või peaks sel eesmärgil sündima uus riiklikult tähtsustatud ja finantseeritud organisatsioon, midagi Eesti muusika instituudi taolist? Kõik see on mõtlemisaine. Usun, et nendele ja paljudele teistele küsimustele vastamisel oleks abiks valdkonna potentsiaali ning reaalselt toimivate mõju- ja väärtusahelate kirjeldus. Uurimatagi on aga kindel, et alusuuringute ja poliitikadokumentide keskmeks peaksid jääma interpreet ja helilooja kui muusikaprofessionaalid ning silme ees peaks seisma eesti süvamuusikapärand kui tervik.

Kultuur

TRENDING