Üks vana muistend räägib sellest, kuidas Kilimandzhaaro jalamil elanud toimekad sipelgad ehitasid endale pesa. Pesa muudkui kerkis ja sipelgatel oli tööd hommikust õhtuni. Hoolega, ninad maas, kogusid nad kokku iga okka ja raokese. See oli nende elu sisu ja mõte. Üks seiklushimuline noor sipelgas otsustas aga ühel päeval minna laia ilma uurima. Kui ta ülespoole vaatas, nägi ta uskumatut vaatepilti: sinitaeva taustal kõrgustesse tõusvat särav-valge lumise tipuga mäge. Kui ta oma kaaslastele sellest rääkis, ei uskunud need ta juttu ja jätkasid usinalt oma rutiinseid, tavapäraseid rännakuid...

Kui karjased Petlemmma väljadel poleks oma silmi üles tõstnud, jäänuks neil nägemata imeline ja ainulaadne vaatepilt — inglikooride taevane etteaste. Vaimustusega jutustasid nad sellest kõigile, kes sellest kuulda tahtsid. Kui nad seda poleks teinud, ei teaks me sellest täna midagi.

Enamus meist toimetab jõulueelsel ajal paljude aastate harjumuste kohaselt just niisamuti nagu need sipelgad kõrge mäe jalamil. Muretseme selle üle, et kõik kingitused saaksid ostetud, kaardid kirjutatud, toidud valmistatud ja maja kraamitud. Teadmine, et oleme õigeaegselt kõigega toime tulnud, pakub meile teatavat rahuldust ja mõnele isegi turvalisust. Patsutame siis ise endale õlale ja ütleme, et oleme veel üsna tublid, sest saime ju kõigega hakkama. Kahjuks polnud meil selle juures aega silmi üles tõsta ei otseses ega ülekantud mõttes. Aga oleks pidanud, sest jõulude tõeline sisu ja sõnum pole kätketud mitte meeletusse tormamisse ja töötamisse.

Jõulude-eelne aeg on valguse võidu ootuse aeg, headuse, armastuse ja hoolivuse ülesnäitamise, aga ka lapsepõlve tagasiastumise aeg. Ja ülesvaatamise aeg, sest:
Linnutee tähtede kirjas
jõudis sinuni sõnum:
nad on päral....
Sest nii, ainult nii,
põimituna teise,
kestab lootuste kojulend.
Ja surm ei jää valitsema...
(R. Veidemann)

Märkmed: