Headele lugejatele ja seltside liikmeile * 10.02.14
Võib arvata, et enne uue põhiseaduse vastuvõtmist riigivõimu esindajad ei teadnud, mille tegemist põhiseadus hakkab nõudma ja mida keelama. Senini tehtu põhjal võib järeldada, et põhiseaduses sätestatu mõistmine on nii paljudele riigivõimu esindajaile mõnes valdkonnas osutunud ülejõu käivaks – eriti iseseisvuse taastamisele järgnenud esimestel aastatel. Ent raskused ja eestlaste jäärapäine isemeelsus pole takistanud tänaseid tegijaid Toompeal ja teistes riigivõimu instantsides jõudmaks üksmeelsele otsusele: saatus on just neid välja valinud eesti rahvuse ja kultuuri püsimajäämist tagama.
Mõnede – isegi lugupeetavate isikute - arvates ei saa väljavalitudki, nagu suvaline kodanik, pelgalt põhiseaduse lugemisega teada, mida selles määratu kohaselt tuleb teha. Põhiseaduslikkuse järelevalve tegijate hinnangul tuleb põhiseadust rakendada vastavalt sellele, mis põhiseaduse koostajail meeles mõlkus ja mida auväärsed õigusteadlased on õppinud „väärtuste ja eesmärkide” kohaselt tõlgendama. Ja nii ongi kõik riigivõimu instantsid üksmeelselt asunud Põhiseaduse assamblee protokollides öeldut ja raamatus „Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne” kirjutatut pidama põhiseadusest ülimuslikumateks õigusaktideks. Mis sest, et üldiselt lähtutakse lepingutes esineda võivate ebamäärasuste tõlgendamisel sama lepingu teistest sätetest ning et Eesti põhiseaduses pole midagi tõlgendamist vajavalt sõnastatud.
Enne põhiseaduse vastuvõtmist rahva mandaadita tegutsenud üleminekuaja Vabariigi valitsuse töökava esmased ülesanded olid: läbi rääkida Venemaaga piiriküsimused, NSV Liidu sõjaväe lahkumine ning kodakondsus- ja rahvusküsimused. Ometi pidid kõik iseseisvuse taastajad teadma, et NSV Liidu vägede ja Eestisse genotsiide eesmärgil elama saadetud NSV Liidu kodanike küsimused tuleb lahendada rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt ning et Eesti-Vene riigipiir on üksikasjaliselt määratud Tartu rahulepingus ja selle kohaselt oli see ka looduses tähistatud kuni 16.06.40. Riigipiiri paiknemise pädevust Tartu rahulepingus määratud joonel on taaskinnitanud NSV Liit baaside lepingus ning seda tegi ka Vene Föderatsioon, allkirjastades Helsingi konverentsi lõpliku akti jaanuaris 1992.
Üldlevinud korra kohaselt igas mingit olukorda või tingimust muutvas lepingus viidatakse selgelt varem olnud olukorrale või tingimusele. Vene Föderatsioon nõudis, et uues piirilepingus ei või kasutada sõna „muutma” (kõigis grammatilistes vormides) ja nime „Tartu rahuleping”. Ent ometi oli kõigil riigivõimu esindajail ja nende õigusteadlastest nõustajatel teada, et leping, mille sõlmimist põhiseadus lubab, muudab Tartu rahulepingus määratud idapiiri paiknemist ja vähendab Eesti maa-ala suurust. Ilmselgelt peab Vene Föderatsioonil olema väga vaja dokumenti, mis tõendab et Eesti Vabariigi ja Venemaa vahel pole kunagi varem olnud riigipiiri lepingut. Kui üks osapool soovib dokumenti, mis tõendab olnu olematuks, peaks teisel osapoolel tekkima väga põhjendatud kahtlus, mida sellise dokumendi alusel on veel võimalik saavutada.
Kahtlust, et Vene Föderatsiooni eesmärgid võivad olla Eestile hukatuslikud, kinnitavad Vene riigivõimu esindajate tihti esitatud süüdistused Eestis elavate venelaste ahistamises ja nende süüdistuste lääneriikides levitamine – kuigi Eesti põhiseadus annab isegi kõigile elanikele kodanikega võrdsed õigused - ja neid põhiseaduse sätteid ei ole riigivõim rikkunud. Vene Föderatsioon pole teinud ka ainsatki katset heastamaks 46 aasta pikkust taandarengut ja mitmekümne tuhande süütu eestlase hukkamist, mis toimus NSV Liidu okupatsiooni tõttu. Lugedes uue piirilepingu teksti, milles Vene Föderatsioon Eestile mitte midagi ei luba, peaks iga vähegi mõtlev eestlane nägema, et kahtluste karikas on ülevoolavalt täis ning et Vene Föderatsioon teab, kuidas eestlased ise saavad ära teha selle, mis Vene tsaaridel ja Stalinil ebaõnnestus.
.
Head lugejad, kinnitage endale ja eesti rahvale, et riigivõim peab usaldusväärselt tuvastama, mida hääleõiguslikud Eesti kodanikud soovivad ning et nende soovide täitmine on riigivõimu esmane kohustus – kaasa arvatud senini tehtud põhiseadustevastaste otsuste muutmine. Nõudke riigivõimult põhiseaduse esimeses paragrahvis sätestatu tingimusteta täitmist – nii selle mõte kui sõnade kohaselt! Riigikogule saab ka tavalise postiga oma nõudeid esitada.
Harri Kivilo