Kas oleks võimalik seekordse Seedrioru suviharjapeo kirjeldust üldse teistsuguste sõnadega alustada? Nii kuulen end küsivat, ning asjatult vastust oodates takerdub mõttelõng ja sõnad lähevad serviti. Sooviks natuke ajalist distantsi, mis võimaldaks emotsioonidetulval lahtuda. Kuid lugejaskond on oma kärsituses halastamatu ning nõuab oma osa. See tunne peaks olema tuttav kõigile, kes kord tinakuradile sõrme andnud.
Seedrioru pind on näinud palju laulupäevi. Seekordne oli arvuliselt kuues ja õieti laulupidu. Poleks sobinudki teisiti nimetada, sest sedapuhku peremehetses siin üles kasvanud eesti noorus, kellede hulgas nii mõnigi endine Seedrioru kasvandik. Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolid pühitsesid oma 60. juubelisünnipäeva ja otsustasid seda teha eesti lauluga. Nendega liitusid teised kohalikud koorid ja saabus ka väliskülalisi. Pole siis imeks panna, et reporteri kui põlise laulumehe asjalikkust kipub kohati summutama kurku kerkiv klimp. Oli tal ju võimalus seista koos paari generatsiooni võrra noorematega laululaval ning anda kaaluv osa reportaazhist mitte kuulajaskonna hulgast, vaid n-ö voodripoolelt.
Suviharjapidu algas ilmastiku poolest ähvardava noodiga ja vähemalt Toronto poolt varased tulijad said ähvarduste täitumisest tugeva eelmaigu. Varahommikul ei sadanud, vaid valas. Kuid sadu lakkas ja kohale jõudes taandusid ka sünkmustad äikesepilved. Juba varahommikul oli märgata, et pidustused tulevad rahvarikkamad kui varasematel aastatel. Kui ikka noorus oli nõuks võtnud laulma tulla, ei siis olnud ka vanematel ja vanavanematel pääsu, onud-tädid veel takkapihta.
Koorid kogunesid aegsasti laululavale peaprooviks ja seetõttu jäi siinkirjutajal nägemata, kuidas võrkpalliturniir, laste karneval ja naistekandmise võistlus läbi viidi. Ehk andestatakse kirjamehele, et laulupeo õhinas-tuhinas ka mahti ei saanud korraldajaid küsitleda. Lauljate pere sai pärast peaproovi napilt mahti einetada, hinge tõmmata ja ümber riietuda, kui juba tuli koguneda defileeks.
Laulupidu viidi läbi väljakule paigaldatud seinteta hiigeltelgis, mis mahutas laululava ja kaaluva osa publikust. Telk oli mõeldud kaitseks vihma (oli lubatud äikesetormi) või lõõmava päikese eest. Õnneks polnud kumbagi. Seedriorul on ikka olnud häid klimaatilisi kaitsevaime ja tänavune aasta ei jäänud erandiks.
Defileele kogunenud koorid ja nende juhid väärivad kahtlemata kirjasõnas ära märkimist. Need olid: Toronto Eesti Koolikoor – Reet Lindau-Voksepp; TES Täienduskooli Koor – Heli Tenno; Estonia Segakoor – Ingrid Silm, Margit Viia-Maiste, Jaan Medri; TEAS Ööbik – Asta Ballstadt, Rosemarie Lindau; Toronto Eesti Meeskoor – Charles Kipper; Cantate Domino – Rosemarie Lindau; Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor – Norman Reintamm; E STuudio Kammerkoor – Külli Lokko, Mariell Piispea; Euroopa Eestlaste Koor – Kalev Lindal.
Osa võttis ka Skautide ja Gaidide Orkester, mida juhatasid Enn Kiilaspea ja Tiina Paluoja. Laulupeo aupatroon oli dr Roman Toi, üldjuht Reet Lindau-Voksepp, helitehnik Allan Eistrat; üldkorraldajad Edgar Marten ja Elle Rosenberg.
Seedrioru esinaine Kadri Nõmmik-Munro lausus avasõna ning lippurid Kiira ja Juhan Käärid heiskasid rahvuslipu. Ja siis saabusid koorid. Lippude, plakatite, laulupeolise meeleoluga. Koorid asetusid mäeveerule mälestussamba lähedusse, otse samba kõrvale paigaldus Toronto Eesti Meeskoor. Orkestri saatel lauldi ühislauluna Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“ ja Kanada hümn. Vaimuliku talituse viis läbi E.E.L.K. praost Hannes Aasa. Võidutule süütas EV aupeakonsul Laas Leivat. Tõrviku tõi kohale kapten Ülo Isberg kolme kohaliku veterani (Endel Lindaja, Heino Sepp, Esko Luksepp) saatel, pärga kandsid Andrus ja Mari Käärid. Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestuseks laulis Toronto Eesti Meeskoor Charles Kipperi juhatusel Aaviku „Puhake, paremad pojad“ ja Toi „Pea vastu“.
Koorid kogunesid poodiumile. Toronto eesti koolide juubelitervituse ütles Edgar Marten ja Võidupüha tervituse EV rahvastikuminister Urve Palo. Laulupeo avasid segakoorid nelja lauluga, siis oli kord päevakangelaste käes. TES Täienduskooli Koor ja Toronto Eesti Koolikoor esinesid kumbki iseseisvalt ja lõpuks ühiselt. Solistkoorina esitas mõned laulud E STuudio Kammerkoor kodumaalt, lõpuks viis laulu ühendkoorilt. Vahepeal jõudis oma tervitussõnad öelda hilinemisega saabunud EV kaitseatashee USAs ja Kanadas kolonel Meelis Kiili.
Laulupidu oli jõudnud lõpule. Dirigentide pidulikult pärgadega austamise viis läbi Elle Rosenberg. Ei unustatud ka noori soliste (Annaliisa McConville, Liivi Hess). Erik Hess lausus lõppsõna ja siis kõlas orkestri saatel rahvushümn. Kooride jaoks polnud aga laulupidu veel lõppenud. Türnpu traditsiooniline „Lahkumise laul“ pani sellele punkti. Jäid vaid säravad pilgud, spontaansed kallistused, liigutuspisarad.
Järgnes paar-kolm tundi mõnusat lõõgastuspausi. Sai külastada einelauda, uudistada tuttavaid, sõlmida uusi tutvusi. Paljude puude varjul võis märgata isevärki elevust. Pargitud autode pakiruumi kaaned seisid lahti ja varjasid poolhäbelikult peidetud salakõrtse, kus „tagaukse kaudu“ pakuti Saku õlut ja eks muidugi pehmemat kah, nii kuidas kellegi janu.
Hakkas hämarduma, jahenema, ja vabaõhuteater kutsus. Esines taas äsja populaarsust võitnud E STuudio Kammerkoor ja seejärel igihaljad Kukerpillid. Kammerkoor esitas mitu meeleolukat pala, peamiselt Olav Ehala loomingust, ja lõpetas Tuljakuga, mille ajal ilmus tagafoonile tantsupaar. Oli see spontaanne või sellisena kavandatud, jäi selgusetuks, ja polegi tähtis. Mõjus igatahes südantkosutavalt improviseerituna.
Kukerpillid, kes on tegutsenud juba 36 aastat, jõudsid nüüd lõpuks ka Seedriorule. Aastate jooksul on neid ansamblisse kuulunud kaksteist, nüüdseks on järgi jäänud neli: Ike Volkov, Toomas Kõrvits, Heiki Vahar ja Arne Haasma. Nende repertuaar koosnes peamiselt lustakaist „üle-küla-lugudest“, kus sageli ka publik kaasa tõmmati. Kui kell lähenes kümnele, oli hämarusest saamas pimedus ja muusikud tuli lillede ning tugeva aplausiga hüvasti jätta, et hiljem tantsupõrandal uuesti kohtuda.
Järgnes võimas ilutulestik.
Vabaõhuteatrist siirduti otse mälestussamba juurde. Põlise traditsiooni kohaselt toimus seal mõttesild kodumaale, mille seekord viis läbi Eesti Kaitseväe peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik. Veelkord tõusid taeva poole rahvushümni helid, seekord erilise hardumusega.
Nooremaid ootas tantsupõrand, kus meeleolu pakkusid nii Kukerpillid kui Walter Mätase ansambel „The Big Chill“. Soovisin neile mõttes lõbusat olemist ja suunasin oma sõiduriista kodu poole.
Mõtted keerlesid aina möödunud laulupeo ümber, püüdes leida saadud elamuste hulgast ülimat, üllaimat. Lauljate jaoks võis selleks ehk ollagi avalaul - Lüdigi „Koit“ Charles Kipperi juhatusel, kus veendumusega hõisati: taevasse tõusku me lootuse loit! Publikut paelusid Mägi „Palve“ Liivi Hessi soologa (Reet Lindau-Voksepp) ja Matiiseni „Isamaa ilu hoieldes“ (Rosemarie Lindau). Mõlemad laulud tulid kordamisele. Ülima tunnustuse saavutas aga siiski Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ Margit Viia-Maiste juhatusel, mille lõppu tähistas üksmeelne haudvaikus. Ovatsioonid oleksid rikkunud loodud meeleolu.
Koolinoored olid meile kinkinud uhke laulupeo, sisendanud meie südameisse lootust ja elujulgust. Seda mitte üksnes laulu, vaid ka käitumisega. Just artikli lõpetamise ajaks saabus telefonikõne elatanud mehelt, kes pidustused kaasa tegi, kuigi vaevaliselt kahe kepi najal liikudes. Pärast pikka istumist laulupeo ajal tundis mees, et jalad vajavad elustavat liikumist ning kõndis üles väljakule. Tundis äkki endal murelikke pilke. Ta juurde astus võõras väike, vast kümneaastane rahvarõivais tütarlaps, kes hoolitsevalt küsis, kas saab teda kuidagi aidata. Lahkest abist ütles mees ära, kuid ta meeleliigutus oli piisavalt suur, et paluda see sündmus avalikustada. Ehk tunneb see hästikasvatatud tütarlaps enda ära ja saab teenitud tänu kätte.
Ole tänatud, eesti noorus! Olge tänatud, nende tublid kasvatajad!
