Fred Kraav: Noa lood. Mälestusi Teise maailmasõja meredelt. Akkon 2005, 184 lk. Püüan mõistatada, kust Fred Kraav oma mälestusteosele sellise pealkirja võttis. Kui mõelda, et ta verinoore poisina algas oma meremeheteed täpselt päev enne Teise maailmasõja algust ja lõpetab oma mälestused sõja lõpuga, siis võiks seda tohutut verepulma tõepoolest suure veeuputusega võrrelda, millest autor eluga välja tuleb. Kuid sõja lõpp autorile sobivat lahendust ei too. Tema noalaev jääb veel aastakümneteks maailmameredele hulpima nii otseses kui ülekantud tähenduses, enne kui iseseisvunud Eesti Ararati mäele kinni jääb. Seepärast laenasingi Ado Reinvaldilt ta "Kuldrannakese" lõpuread, et kirjeldada seda ülipikka "vara kalli koiduga" alanud reisi.
Kaugesõidukaptenist autor, kes nüüd Ontario provintsis ja Eestis vaheldumisi pensionäripõlve veedab, kirjeldab oma sõjaaegseid mereseiklusi ja verinoorena kodust lahkunud poisi tundeid ning meeleolusid selles olukorras. Kuueteistkümneaastane noormees jätab Türi gümnaasiumi pooleli ja otsustab minna laia maailma. Vanemate perekonnaelu ei ole harmooniline ja see mõjub noorukile rusuvalt. Oma isast, tsaariaegsest ohvitserist ja Eesti politseikomissarist, peab ta väga lugu ja kriitilistes olukordades hoiab teda elava eeskujuna silmade ees.
Kolmemastiline mootorpurjekas, mille pardal autori meretee algab, jääb Stockholmi lähistele talvevarju ja meeskond jääb ootama toimetamist Eestisse reisiauriku pardal. Seal on aga juba Nõukogude baasid ja nooruki eneseuhkus ei luba kodumaale naasta "peksasaanud penina" ja luhtunud eneseteostusega. Õnneks selgub, et üks teine Eesti aurik Göteborgis vajab nooremmadrust ja tekipoissi. Autor koos saarlasest sõbraga otsustab pakkumise vastu võtta. Ülejäänud mehed jäävad ootama oma saatuse edaspidist käiku.
"Heliose" pardal teeb noormees läbi oma sõjaristsed. Tuleb sõita konvois ja saksa hävituslennukite tule all. Võime kiiresti võõrkeeli omandada on suureks abiks, kuid ka komistuskiviks. Inglismaal satutakse kriitilisse seisundisse, sest Nõukogude võim peab Eesti lipu all sõitvaid laevu omaks ja nõuab oma liitlastelt inglastelt nende väljaandmist. Laeval on vaid üks punase kallakuga kütja, kellele see rõõmu valmistaks. Ülejäänud meeskond otsustab kirjutada Churchillile, kes oli tollal Inglise peaminister. Kirja sepitseb autor ja saadab selle tuttava inglise turvamehest seersandiga teele. Mehed saavad positiivse vastuse ja maaleminekuload, kuid õnnetuseks on kogu asi korraldatud kapteni teadmata, kes hakkab autoriga pidama pikka vimma, mille lõpetab alles aastaid hiljem Torontos kohtuva kahe elatanud merekaru sõbralik käesurve.
Halvenenud vahekord kapteniga sunnib Eesti laevalt lahkuma. Enne kui see teoks saab, peetakse ühes Prantsusmaa sadamas isaliku vanema tüürimehe eestvedamisel noormehe 17. sünnipäeva, kus nendega ootamatult seltsib nooruke prantsuse neiu. Sõbrad saavad vatsatäie naeru, nautides nooruki kohmetust, kuid poisil pole pääsu ja tal tuleb öö veeta omaealise võõra kaunitari kaisus, sellise sünnipäevakingi on eakas tüürimees otsustanud talle teha.
Tänu heale tutvusele inglasest turvamehega pääseb autor "Helioselt" ja sõidab edaspidi mitmes Norra laevas. Elab üle Liverpooli pommitamise ja laevahuku, kus eestlasest sõber märja haua leiab. Pääsenud saabuvad kangelastena Brasiiliasse, kus autorit kui keelevaldajat kohaliku ajalehe poolt intervjueeritakse. Autoril tekib romantiline suhe kohaliku ärimehe tütrega ja võimalus neiu vanemate ärisse tööle jääda. Noormees ei ole aga veel püsisuhteks valmis ja lahkub vaikselt, jumalaga jätmata... Palju seiklusi on veel ees. Tuleb Alzhiiris koos poolakast sõbraga end araabia röövlijõugu käest rusikajõuga tervelt välja tuua, tuleb sõja lõpul end Ameerika poliitilises politseis kommunistide poolt süüdistatuna natsimeelsusest puhtaks rääkida.
Koos sõjaga lõpeb üks seiklusrohke episood noore varaküpsenud eesti poisi elus. Noorus ja Soome ohvitseri isalik heatahtlikkus olid päästnud siirdumisest Soome Talvesõtta. Poola lennuväkke minekust päästis inglaste bürokraatia. Läänemaailm juubeldab, kuid eesti nooruki hinge jääb valitsema tühjus, kuigi ta oma isa arreteerimisest venelaste poolt ega peatsest surmast veel midagi ei tea. On vaid üks tee — tagasi merele, õpitud ameti juurde. Et see tee viib merekooli ja kaugesõidukapteni kutseni, mis kestab 1988. aastani, sellest raamatus enam juttu ei ole.
Selline on Fred Kraavi lugu. Üks lõik ohtlikust mereteest, pika reisi tormiline algus. Ladusas keeles kirja panduna pakub see head lugemist, kuid kujutab endast siiski palju enam kui tavalist seiklusromaani. Sellel teosel on oma ajalooline väärtus. Palju Eesti kaubalaevu jäi sõjakeerises samasse olukorda kui see, millel autor teenis. Kui palju teame täna nende laevade ja nende meeskondade käekäigust? Küllap ehk mõndagi, kuid paljude saatusest võib jutustada ainult karm ja tujukas meri. Võrumaa juurtega poisi "pikk ja märg" tee lõppes õnnelikult ja ka tema kodumaale saabusid ajad, mis võimaldavad tal seda korduvalt külastada ja Võrumaa metsades jahikirge rahuldada.
