Kõik, kes me eluteel oleme pikemat või lühemat aega astunud, teame, et see rada pole mitte alati noolsirge ja sile, vaid tihtilugu hoopis käänuline ja konarlik.
Ka meie praegu veel väikelapse eas oleva ajalehe rännak on siiani kulgenud üsna muutusterohkelt ja põnevalt muidugi ka. Kui olime kahe lehe töötajatena üheks pereks sulanud, tuli meil kolida, mis on teadagi üks suuremaid ja stressirohkemaid muudatusi. See läks meil aga valutult, sest paremaga on alati lihtne harjuda. Nüüd naudime oma suurepäraseid töötingimusi Tartu College'is ja oleme tänulikud neile, kes seda kõike on võimaldanud. Nii oli see üks meeldiv käänak meie rajal. Et aga elumaantee liiga üksluine ei oleks ja me sellel sõites uniseks ei jääks, seisame taas silmitsi ühe järsu kurviga, mille taha me ei näe.
Igaüks teab, et ajaleht ei saaks ilmuda, kui poleks neid, kes käsikirju ümber trükivad, lehte küljendavad ja kujundavad ehk teisisõnu — selle töö tehnilise osa oma õlgadele võtavad. Aastaid on seda teinud firma Esto Typesetting, mille omanik on Jouko Huotari. Vastastikune sõltuvus on nõudnud asjaosalistelt (ajalehelt ja Esto Typesettingult) head üksteisemõistmist, koostöövõimelisust, korrektsust ja distsipliini. Seda kõike on Joukol ja teisel Esto Typesettingu töötajal Janne Temisseväl kuhjaga jätkunud.
Jouko on töötanud eesti ühiskonna heaks 33 aastat. Ja nii ongi arvatud, et ta kuulub eesti ajalehega, olgu see siis Meie Elu, Vaba Eestlane või Eesti Elu, ühte nagu meri tuulega. Nüüd aga selgub, et mitte, sest Jouko ja Eesti Elu teed lähevad alates 6. maist lahku.
Jouko alustas siin mandril tööd 1970. aastal. Ta leidis ajalehes Helsingin Sanomat väikese kuulutuse, milles Toronto ajaleht Meie Elu otsis ladujat — ja otsustaski üle suure lombi reisida ning tööpakkumise vastu võtta, kuna tal oli vastav kvalifikatsioon olemas. See, et Torontosse jõuti naljapäeval, 1. aprillil, polnud muidugi mingi nali. Kolme alaealise lapsega perel oli mitmeid tõsiseid muresid. Esialgne tööleping sõlmiti Meie Eluga kolmeks aastaks, leiti peavari ja asuti tutvuma uue eluga uuel maal. See oli aeg, kus trükiladumisel kasutati tina, kogu ladumise protseduur oli ülimalt keeruline ja lausa ohtlik ka. Jouko meenutab kunagist juhtumit, kus sulatina talle peale pritsis. Kõik läks siiski ilma suuremate vigastusteta. Tuli õppida suhtlema koguni kahes võõras keeles (eesti ja inglise), elada sootuks teistsuguses keskkonnas ja teha nii vaimselt ja füüsiliselt pingutavat tööd. Abikaasa Raili õlule jäid kodused kohustused. Poeg ja kaks tütart liikusid edasi haridusteel ja on nüüdseks kõik suurepärased spetsialistid oma erialal.
Ehkki Jouko ja Janne tööpäevast võtab lõviosa enda alla ajalehega seonduv, on vist küll enamusel Toronto ja selle ümbruse lugejaist olnud teisigi kokkupuuteid Joukoga, seda nii kurbadel kui rõõmsatel päevadel. Esto Typesetting on ikka lahkelt aidanud kõiki, kellel on olnud vaja laululehti, pulma- või muid kutseid; aga ka ajakirju või raamatuid välja anda. Tellijal tuli siis asju ajada Joukoga, kes on saanud siin ühiskonnas tuntuks oma alalise vastutulelikkusega.
Esto Typesettingu põhitegevuseks on olnud närviline ajalehetöö. Kuidas on Jouko suutnud säilitada aastakümnete jooksul siis sellise stabiilsuse ja sõbralikkuse? Võibolla on selle juured Karjala-Soome põhjamaises looduses, kust Jouko pärit on? Ei tea, aga Joukot ei oskaks keegi teistsugusena kujutleda, ta lihtsalt on selline.
Oli aeg, kus Jouko töötas 10 kuud korraga mõlemale ajalehele — Meie Elule ja Vaba Eestlasele. Sellesse perioodi jäi lisaks veel töömahukas mõlema ajalehe Tähtraamatute ladumine ja veelgi mahukam koguteose „Eestlased Kanadas I“ trükivalmis seadmine. Siis töötas Jouko 16 tundi päevas ja nädalavahetustel ka. Hiljem jäi ta Vaba Eestlase juurde, võttes osa kõigist selle muredest ja rõõmudest ning töötades paindlikult ja sujuvalt koos erinevate toimetajatega. Ajaloolisel Eesti taasvabanemise hetkel 1991.a. augustis kavandas ja kujundas Jouko sellele päevale pühendatud Vaba Eestlase imposantse esimese lehekülje. Aja jooksul omandas ta erilise, lausa apteekri võime deshifreerida ka kõige kribukirjalisemaid eestikeelseid käsikirju, neid ümber trükkides.
Öeldakse, et asendamatuid pole, mina arvan, et on. Nüüd seisame siis otsustaval teelahkmel. Tänane leht on Jouko viimane, sestap siis ka see eriline värviline kuub.
Mis saab edasi? Lugejate jaoks ei muutu midagi. Janne on omal alal sama hea spetsialist kui Jouko ja jätkab tema tööd. Aga tühi koht jääb temast sellegipoolest.
Jouko on otsustanud nüüd maale elama asuda, oma kätega ehitatud ilusasse ja armsasse kodusse, kõrgel jõe kaldal. Ent ta ei kavatse sealgi, käed rüpes, istuma jääda, vaid teinud mitmeid huvitavaid plaane oma pensionipõlve sisustamiseks.
Soovime talle sellel uuel, tundmatul teel ja kõigis edaspidistes ettevõtmistes edu, jõudu ja head tervist!