Vabatahtlike talguliste vägi vallutas möödunud nädalalõpul Kotkajärve – toimusid skaudisõprade seltsi TESSi korraldatud ühistalgud. Need, kes veel kahtlevad, et kohalik eestlus, mis tänu praeguste noorte vanavanematele tugevalt võõrale pinnale kanda kinnitas pole mitte elujõuline, oleks saanud oma silmaga kinnitada, et ühine eesmärk noorte Muskoka mängumaad korras hoida on ikka olulise tähtsusega. Ning veel mõnusas ja sõbralikus õhkonnas tööd rügades aru saada, et teismelistele (kes hellitusnimega KJ-le sõitu ootavad pikisilmi) – ja muidugi nende vanematele, vanavanematele - on Kotkajärve väga tähtis paik, nende tükike Eestit Kanadas.
Septembris ilmus Eesti Elus kaheosaline artikkel, mis märkis nii skautluse 100 aastast juubelit kui ka väliseesti skautluse olulist rolli uute ühiskonna juhtide koolitamises ning väljaõpetamises. Nii tagades järjepidavust, külvates taimelavale aastast aastasse eeskujuandvaid noori. Seda poleks suutnud ühiskond saavutada, kui poleks olnud arvukalt aatelisi vabatahtlikke.
Palju on heietatud ning muret tuntud kahanevate vabatahtlike arvude üle meie ühiskonnas. Tuleb ju arvestada, et tänapäeval ei suuda keskmine perekond suurlinnas elada ilma kahe sissetulekuta. Vanematel niisiis aega vähe noorte tegevusele suunamiseks. Muidugi on demograafiline realiteet osaliseks seletuseks, tuleb nii laste eest hoolt kanda kui ka võimalikult vananevate emadele-isadele abiks olla töökohustuste kõrvalt. Olulisemalt peab ka arvestama tänapäeva muutuvalt kiire, moodsa infoajastuga, mis enam-vähem tähendab, et oleme ööpäeviti saadaval, ja laupäev ning pühapäev on harva puhkepäeva rollis. (Kuna KJ lähedal asuvas Port Sydney alevis on nüüd ka mobiiltelefonide levimast, siis nii mõnigi talguline muigas, nähes kuidas noored üksteile tekste saatsid.) Kuid vajalikud tööd said läbiviidud, ehk olulisemalt sai otsa metsavõlu nautida, suure linna elu pingeid ja muresid kasvõi üheks ööpäevaks seljatada.
Eestlastele, olemata asukohamaast, kuhu kas olude sunnil või enese silmapiiri laiendamise huvides on jõutud, on loodus ning selle hindamine, hoidmine, alati olnud tähtis. Ning kui vähegi võimalik, surelikeina soov ka enesest midagi maha jätta – kas haritud põldu, maaparandust, või suvelaagreid, metsas asuvaid laagriplatse. Oli südantliigutav Kotkajärve talgulisel näha sinna loodud mälestusmärke, näiteks nii muistset vabadusevõitlust meelde tuletades kui ka emakeele auks loodud sammast. Neid aitasid ehitada mõnigi juba manala radadel astujad vabatahtlikud. Ka köögi vundamendisammastel võis märgata tuttavaid nimetähti tsementi kratsituna, toonaste talguliste poolt. Õnneks on talgutel ikka eeskujuks neid, kes mäletavad Kotkajärve rajamise algpäevi, lõid kaasa laagri ehitamisel.
Märke on jäetud Kotkajärvele nii füüsilisi kui ka vaimseid. Viimaste osatähtsus ehk kaalub üle esimesi praegusel ajal, kus on muutumas diasporaa juhtorganistasioonide suunad, kaalumisel nii Eesti Majade kui muude ühiskonnakodude tulevik. Võime julgelt arvata, et väliseesti skaut-gaidlik kasvatus, mis põhineb ürgsetele maarahva põhimõtetele, olles samas sümbioosis ka lääne maailma moraalide ja eetikaga, mängib lähistulevikus olulist rolli, kui noorematele antakse teatepulk üle. Oli ju Kotkajärve pea 90 talgulise hulgas – ja sellise arvuga ei saa vist üksi teine organisatsioon, mille tegevus sõltub vabatahtlike panusest rehkendada – enamuses keskealised juhid, emad ja isad. Ka nende kooliealised lapsed lõid käe külge. Rõõmustas ka näha, et üliõpilase vanuses talguliste hulgas oli ka nende mitte-eestlastest sõpru, kes eesti keelt õppisid nii sarikaid püstitades kui saunapuid riita ladudes. See on kahtlemata elujõulisust demonstreeriv ning kinnitab vastutustunnet, ühiskonna olulise taimelava hooldamise suunda.
Loodame, et seda aktiivsust panevad tähele ka meie ühiskonna praegused juhid ja oskavad rakendada seda energiat mujal kui vaid Muskokas. Nii nagu Lembitu maleva juhtlause meelde tuletab, kui üks süda ja üks hing. Vajalik lähenemine, et säiliksime ka võõrsil.
Kui üks süda
Arvamus
TRENDING
