Doris Kareva: Mandragora. Luuletusi. Doris Kareva ja kirjastus Huma, 2002. 110 lk.
On öeldud, et raamaturiiulil on mõtet hoida vaid neid raamatuid, mida kavatsetakse uuesti lugeda. Selle tarkuse järgi käies tuleb kindlasti riiulile asetada kõnesolev luuleraamat, eeldades, et esimesel lugemisel lõpuni jõuti. Kes ei jõudnud, tehku heategu ja kinkigu see raamat sobivale sõbrale edasi. Karevat peab lugema ikka ja jälle, sest ta on hakanud üha enam ja enam kõnelema vihjekeeles. Ei maksa kurvastada, kui loed luuletuse läbi ja ei taibanud, mida autor ütles, kuhu ta sind juhatada tahtis. Ta armastab sind viia ainult teeotsani ja edasi astud ise. Kuhu sa jõuad, see oleneb suurel määral sinust enesest. Mõnikord ei jõuagi kusagile ja oled nördinud, kuid alles tagasi kõndides märkad, et teeääred on pääsusilmi täis.
Kas ehk neid ei tahetudki sulle näidata? Ning käies ei tea sa kunagi, kas autor on sinuga kaasas või jäi teeotsale maha. Seisab ja ootab, käed puusas ja nägu naerul — noh, mis sa leidsid? Või huikab ootamatult põõsa tagant nagu ennatu haldjaplika. Selle põhjal võiks peaaegu öelda, et teeb lugejast kaasautori. Ja ärgu keegi arvaku, et ta kriitiku elu kergeks teeb. See võib ju mõningal määral vihjekeelt osata, kuid retsensioon tuleb siiski kirjutada igapäevases keeles ja tõlketöö ei ole kergemate killast. Eriti kui juba tead, et naine (autor) on vesi — selge, puhas ja igavene, kuid sina mehena oled vaid maitseaine sajandi supi sees. Eks üritagem siis üheskoos helpida seda selgest ja puhtast veest keedetud suppi ning hoidugem üle soolamast.
Raamat on jagatud nelja tsüklisse. Esimene neist — „Keelatud raamat — on õpilase kirjutatud, kes igatseb enamat kui seda, mis koolmeistritel pakkuda. Kuid õppeasutus on kõrgem — patsidega plikakest pole kusagil näha. Ei ole ka päris selge, kas ta seda keelatud raamatut loeb või hoopis kirjutab (üleni keeldumuskeeles). Igatahes jookseb ajaloo õpik verd, keemia oma kipub plahvatama ja matemaatika muutub tundmatuiks suurusiks. Tundub, et puhast tõde otsitakse väljastpoolt tunniplaani. „Teemantneem“ on paik, kuhu poeedi on lõpuks kandnud ta rahutud otsingud. See on maailma neelukoht, kus ta võib seista pärani silmi ja nõtkuvi põlvi (viisiütlevat käänet armastab Kareva üle kõige) ja vabaneda lootuse pandlast, mis teda läbi elu on pettumusrihmaga peksnud. Tee sinna võtab vaid viivu ärkvelolekut ja pilet maksab vaid kõigest kõik, mis on. „Laulud väikesele printsile“, kus Elmo Nüganen mängib mingit nähtamatut rolli, on elutarkuse jagamine poisikesele, kuid see pole tavaline ema-poja vestlus. Jagatav tarkus on üsnagi subtiilne ja nüansirohke — tegu on ikkagi printsiga. „Helin“ viimases tsüklis on võimas puhang tundeluulet, kus unenäod õide lähevad ja päevad kui suhkrutükid öö kohvis sulavad. Kuid puhtaks tundeluuleks selle sõna otseses ja tuttavas tähenduses seda siiski nimetada ei saa, sest mõistus segab pidevalt vahele. See on südame ja mõistuse osavalt läbipõimitud duett, saatjaks elutunnetuse orkester suure Demiurgi endaga dirigendipuldis. Kuidas saakski teisiti, kui ollakse lapsest saati luuletaja ning armastaja surmani?
Autori vormikultuur on imetlusväärne. Rütm ei suru end kusagil peale, kuid on alati selgesti tuntav. Riimidest armastab ta kõige enam siseriime ja kasutab neid võrratu meisterlikkusega. Keelt kui oma instrumenti tunneb ta põhjalikult ning tuletab uudseid sõnakujundeid mängleva kergusega: kaalutus on tasa; elu on look, mitte loogiline; uni, mu versumivend. Samas võib ta äkki lugejat üllatada lausa annahaavaliku lihtsusega: noorus on hõbe, / vanadus kuld, / lausus mu õde / kord tehes tuld. Sageli lööb temas välja helilooja tütar, kelle luuletusi võib muusikapaladeks pidada ja sellistena nautida. Läheb selles suunas mõnikord isegi liiale. Kõnealuses teoses on kaks sellist luuletust. „Püha Miikaeli mõõk“, inspireerituna Mart Siimeri muusikast, on vastuvõetav, kuigi jääb oma kvaliteedilt maha ülejäänud kogust, mõjudes pisut kunstlikuna. Teises — „Concerto strumenti e voce“ — kummardusega Lepo Sumerale, pakub autor üle. Sumera on meister ükskõik millise instrumendi juures värske helikeele ja -värvi leidmisel, pidevalt oma kuulajat uudsusega üllatades. Kareva üritab sama oma instrumendiga ja tuleb näiliselt ka toime, kuid lendab siiski ninali sel lihtsal põhjusel, et luuletaja vahend ei ole helilooja vahend. Hosianna roosamanna kõlab Kareva luules võltsilt ja mõjub labaselt. See lihtsalt ei ole karevalik, on kare valik. Andaluusia lits on juba selgelt tarbetu laen võõrast leksikonist. Milleks minna aganaleiba laenama, kui oma salved on puhast jumalavilja täis. See siiski ei riku üldmuljet luuleteosest, kinnitab vaid, et parimgi sõnameister võib kohati libastuda ja langeda inimliku kiusatuse ohvriks.
Mandragora on nõiarohi, millest valmistatud võlujooki tuleb rüübata lonksukaupa tõe tuld tundnud lähkrist. Just sellisest, sest see nõu peab veini ja vett.
Kui unenäod lähevad õide
Kultuur
TRENDING
