Eestlased ei ole tuntud sõjaka ega vallutushimulise rahvana, kuid oma kodumaad on eesti sõdur alati olnud valmis kaitsma ning teinud seda harukordse vaprusega. Eesti Vabadussõjas, mille algusest hiljuti möödus 90 aastat, võitlesid noored koolipoisid kõrvuti eakate taatidega ja tõid oma rahvale vabaduse — hindamatu väärtuse, mida kahjuks saadi nautida vaid napilt paarkümmend aastat.

Juba Teise maailmasõja algfaasis kaotas meie rahvas taas oma iseseisvuse ja enesemääramisõiguse, esialgu poolikult ja varsti seejärel täielikult. Jälle pidi eesti mees haarama relva, kuid sootuks keerulisemas olukorras. Vabadussõjas oli eesmärk lihtne ja selge. Munder, sedavõrd kui seda kellelgi üldse olemas, oli oma ja käsklusi jagasid omad ohvitserid. Teise maailmasõja päevil tuli võidelda võõrvallutajate armees ja mundris, mõnes olukorras vend venna vastas, sest valikud olid piiratud või puudusid sootuks. Ainult need vähesed, kes sattusid sõdima Soome armeesse, said oma võitlust pidada eestisõbralikus õhkkonnas. Ja siiski pidas iga eesti soost sõdur silmas oma maad ja rahvast ning selle heaolu. Ikka peeti vabadusvõitlust, kuigi vabaduse piirjooned olid muutunud ähmaseks ja vaevukombatavaks.

Tiit Made äsjailmunud teos analüüsib peaasjalikult Teise maailmasõja viimast vaatust, kus lõpptulemuse sünge selguse taga oli veel piisavalt segast. Oli selge, kes sõja kaotab, kuid polnud kaugeltki selge, kuidas käituvad võitjad. Kas ja kuivõrd võib loota, et ühe väikerahva vabaduspüüdlused leiavad demokraatlike riikide poolt mõistmist? Kas leidub läänes taipajaid, et eesti sõdur natsimundrit kandes ei võidelnud selle ideoloogia poolt, vaid teise ja hullema vastu. Punaarmee Eesti Laskurkorpusesse mobiliseeritud meeste dilemma oli teistsugune. Kuigi nad saabusid kodumaale võitjatena, teadis enamus neist väga hästi, mida see võit meie rahvale tähendas.

Autor viib lugeja samm-sammult sündmuste ja olukordadeni, mis eesti mehed ühel või teisel moel tõmbasid sõjakeerisesse, küll sunniviisil, küll nende omal vabal tahtel. Olgu siinjuures tähendatud, et ka nn vabatahtlikkus kandis endal sageli möödapääsematuse pitserit. Vahetult pärast 1941. a. juuniküüditamist sai alguse metsavendlus, mis tekkis spontaanselt. See liikumine polnud kellegi poolt organiseeritud ja sellel puudus oma keskne juhtkond. Nädal hiljem puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Eesti mehi hakati mobiliseerima Punaarmeesse, millest sakslaste esialgsest kiirest edust tiivustatuna püüti kõrvale hoida. Maal oli see lihtsam, linnades raskem. Metsavendade read said tugevat täiendust. Samal ajal moodustati hävituspataljonid, kuhu võeti kommunistliku või vasakpoolse orientatsiooniga mehi. Nendele lisandusid nõukogude aktiivi liikmed ja hiljem sunniti sinna ka sõjaväkke mobiliseeritud mehi. Mitmel pool toimusid verised lahingud metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel.

Saksa vägede saabudes Eestisse võeti nad esialgu vastu rõõmuhõisetega ja kohe oli ka Saksa sõjaväega liitujaid, eriti nende hulgas, kelle pered olid nõukogude võimu jõhkruse all kannatada saanud. Hiljem hakkas see eufooria tasapisi haihtuma, paljud läksid sakslaste mobilisatsiooni eest Soome või tegid seda põgenedes Saksa sõjaväest. Valdav enamus Soome siirdunuist jätkas võitlust bolshevismi vastu Soome armees. Sakslased hoidusid otsesest mobilisatsioonist ja kasutasid igasugu survevahendeid eesti meeste sõjaväkke sundimiseks. Saksa sõjaväkke mindi „vabatahtlikult vastu tahtmist“ — väljend, mis sel ajal üldtuntud käibefraasiks sai.

Vaatamata kõigele suudeti formeerida Eesti Leegion, politseipataljonid ja piirikaitserügemendid. Tegutses Omakaitse, mis oli alguse saanud metsavendlusest. 1944. aasta veebruaris, kui sakslaste taganedes oli rinne taas nihkunud Eesti pinnale, kuulutas Eesti Omavalitsuse juht dr. Hjalmar Mäe välja üldmobilisatsiooni. Viimasena mobiliseeriti sama aasta suvel 1926. ja 1927. a. sündinud noored, kelledest viimased suunati lennuväe abiteenistusse.

Tänuväärt on autori selgitus Waffen-SSi kohta, mida nii Nõukogude Liidu kui lääneriikide propagandaveskid kippusid samastama Hitleri eliitüksuse Allgemeine-SSiga. Nürnbergi Rahvusvahelisel Sõjatribunalil suhtuti eesti meeste võitlusse mõistvalt ja neid sõjakurjategijateks ei kuulutatud. Selle fakti ees armastatakse veel tänapäevalgi silmi kinni pigistada.

Asjalikku käsitlust leiavad 1944. a. otsustavad lahingud Eestis, nii mandril kui lõppfaasis Saaremaal, olukord Tallinnas enne selle punaste kätte langemist septembri keskel ja Otto Tiefi valitsuse moodustamine. Väeosade taandumine meritsi Danzigi, Neuhammeri laager, vahepeatus Taanis, kapituleerumine, Tshehhi põrgu ja eestlaste enklaav Ukleis, millele on pühendatud enam kui neljandik kogu teose mahust. Raamat lõpeb ülevaatega Zedelgemi vangilaagrist Belgias ja teistest läänetsooni sõjavangilaagritest, Dp-laagritest ja nõukogude vangilaagritest.

Olulist rolli selle raamatu sünniloos mängivad autori vanaonu reservkapten Julius Made ülestähendused oma sõjakäigust ja eriti sõjajärgsetest päevadest. Tema arhiiv, mis polnud mõeldud avaldamiseks, sattus saatuse kummaliste keerdkäikude kaudu autori valdusse ja innustas kirjutama. Julius Made märkmed heidavad valgust avalikkusele vähetuntud asjaoludele ja silmitsevad tolleaegset sündmustikku tema vaatenurga alt. Sellistel mälestustel, kuigi subjektiivsed nagu kõik mälestused, on ajaloo seisukohalt suur väärtus. Kapten Made oli mees, kes saadeti vahetult enne sõja lõppu oma pataljoniga rindele, kuid pidas õigemaks sõdurite elusid säästa ja pataljon kuuks ajaks „ära peita“, mis tal järjest süveneva korralageduse ja raske sidepidamise tõttu ka õnnestus.

Pärast Saksamaa kapitulatsiooni lõi kapten Julius Made head sidemed inglastega ja viis oma pataljoni Uklei järve äärde. Kogus sinna kokku mitmed teised väeriismed. Pataljonist sai rügement ja kapten Madest vaatamata madalale auastmele rügemendiülem. Hiljem vahistasid kõrgemad ohvitserid Made ning andsid ta Saksa diviisi kohtu alla — ainulaadne juhtum interneeritud sõdurite ajaloos. Pärast aastast vanglakaristust vabanes Made ja emigreerus Inglismaale, kus ta 1956. aastal suri.

Autor on koostanud neist meie sõjameestele nii raskeist ja valulikest aastatest asjaliku ja süstemaatilise ülevaate. See on seda enam tähelepanuväärsem, et ta ise pole neid sündmusi kaasa elanud, vaid toetub teiste poolt kirja pandule. Sellest johtuvalt on teoses ka mõningaid faktilisi möödalaskmisi. Nii on näiteks kirjeldatud Zedelgemi vangilaagri olusid liialt mustades värvides. Seal viibinuna võin kinnitada, et me polnud mingil näljapajukil ja et iga päev suri mõni meestest, on ilmselge liialdus. Toitu nappis, kuid selle kvaliteet oli esmaklassiline. Haigestujaid oli vähe, surijaid vaid üksikud. Kirjeldus viletsaist majutamistingimusist vastab tõele, kuid paneb samas küsima, millises vangilaagris nad paremad olid. Et uus rügemendiülem kol Stockeby sõdureid sinna viies inglastega kokku mängis, pole usutav. Võib arvata, et teda veeti võltslubadustega alt nagu lätlaste ja leedulaste juhtkondigi.

Uklei laagris toimunud „riigipööre“ või sõdurite endi argoos kojarevolutsioon, kus rügemendiülem oma kaasohvitseride poolt tagandati, on sündmus omaette ja väärib eraldi käsitlust. Selle kurbmängu peategelased koos statistidega on vist kõik ammu näitelavalt lahkunud ja teispool eesriiet viibinud on üsna eakad. Ühena neist tunnen endal kohustust seda pretensioonitut sündmust tagantjärele analüüsida. Loodan sellega toime tulla lähemal ajal.

Märkmed: