Ainuüksi see on saavutus meie püsimisel multikultuurses Kanadas, kui teine ja kolmas põlvkond tunneb huvi eestluse alalhoidmisest Põhja-Ameerikas niikaua kui saab. Pole kahtlust, et eestluse kantsiks on igal pool oma ühiskodu, meile Ontarios Toronto Eesti Maja. Seepärast on teretulnud mõttevahetus sellel teemal, kaasa arvatud eesti- või ingliskeelsed kommentaarid Eesti Elu võrguväljaandes, kus nii mõnigi kord tehakse ettepanekuid Eesti Maja teeninduse parandamiseks, lahtiolekuaegade muutmiseks või avaldatakse rahulolu ettevõetud muudatuste üle, nagu näiteks oli väikese müügikoha avamine peaukse kõrval asuvas kontoriruumis.
Viimasel ajal on sõna võetud hoones nii vajaliku kohviku suhtes, mis millegipärast ei rahulda kõiki külastajaid, kuid samal ajal koos kõrvalruumidega on puhtam kui varasemail aastail hiljuti tehtud remondi tõttu. Isegi linna tervishoiuosakonna teade inspektsiooni heade tulemuste kohta ilutseb kohviku uksel. On paratamatus, et seinte värv või seal esitatav kunst ei pruugi alati rahuldada kõigi külastajate ilumeeli. Teleri puudumine, mis enne oli, on ka mõnede arvates miinuseks. Suur ruumivõttev ja vähekasutatud piljardilaud on kadunud, seda ei näi keegi igatsevat tagasi. Teised arvavad, et keldrikorruse ruum näeb rohkem välja söögisaalina kui mugava kohvikuna. Teenindamine on aga hea. On kindlasti raske täita kümneid soove. Kuid ajalehe võrguleheküljel on olnud E. Maja kohta teisi mõtteid, mis teevad rohkem murelikuks. Palun loe edasi!
On kommenteerijaid, kes ei oska Eesti Majale Torontos mingit muud etteheidet teha kui et hoone on liiga vana. Öeldakse, et vana ehituse üle pole meie ühiskonnal põhjust uhke olla. Teistel etnilistel gruppidel olevat moodsamad ühiskodud. Kas tõesti on see nii? On tõsi, et 1960.a. osteti koolimajana kasutatud kinnisvara Broadview tänaval 101.000 dollari eest, millest aastate jooksul mitme juurde- ja ümberehituse teel on kujundatud meie ühiskodu, nagu tunneme seda tänapäeval. Esimene juurdeehitus õuepoolsel küljel suure saali ja klassiruumidega valmis 1963.a., 41 aastat tagasi. 13 aastat hiljem 1976.a. kerkis tänavapoolne juurdeehitus, mille vanuseks võib nüüd pidada 28 aastat. Vana koolimaja on kiilutud suhteliselt uute juurdeehituste vahele ja on märgatav ainult suure hoone külgedelt. Sellist ehitustehnikat kasutatakse paljudes kohtades.
Mõned meist mäletavad Toronto uue raekoja ehitamist, milleks korraldati ülemaailmne võistlus (kodumaal öeldakse konkurss). Võitis Soome arhitekt. Kanadalastest linnaplaneerijad leidsid, et vana raekoda, mis praegu kasutamisel kohtuhoonena, ei sobi uude linnapilti ja tuleks lammutada, pealegi pole kahe raekoja järele praktilist tarvidust. Teised olid selle vastu. Võitis kaine mõistus. Raekoda jäeti, seinad puhastati ja keegi ei kõnele enam selle lõhkumisest.
Sellest peale on mitmed Toronto vanemad hooned võetud muinsuskaitse alla ja nende üle tuntakse uhkust. Sellega pole tahetud öelda, et peaksime sama proovima teha Toronto Eesti Majaga. Kaugelt mitte. Kuid meil pole põhjust tunda piinlikkust oma ühiskodu üle. Eesti Maja asub heas kohas: kiirteede ja allmaaraudtee läheduses, avara parklaga.
Probleeme võib tekkida iga ehitusega. Toronto uue raekoja katus lekkis ja võibolla teeb seda praegugi, kuid see pole enam kõneaineks. Mitmed etnilised grupid omavad Torontos vanemaid kinnisvarasid. Oleme rahul oma ühiskoduga ja tunneme uhkust selle üle, mis toimub suure hoone sees. Oleme aktiivsemaid kogukondi Toronto rahvusgruppide mosaiigis, vaatamata väiksele arvule. Tunneme rõõmu, et Broadview nr. 958 on kohaks, kus pulbitseb eesti elu ja et leidub inimesi, kes Eesti Maja juhatuses jätkavad tänuväärset tööd selle paiga hoidmiseks meie rahvale. Nende mõtetega võiksime vastu minna mõne nädala pärast toimuvale aktsiaselts Eesti Maja Torontos aastapeakoosolekule.