kuidagi kurb on vaadata

ilusad sõnad marsivad
läbi lume metsa poole
mõnel pea püsti uhkelt
mõnel hambad risti
mõni värisedes noruspäi
veel siiski uskudes või
lootes kestma jäämist

kuidagi kurb on vaadata
ent ma ei saa anda armu
arm ja ilusad sõnad olid
kunagi võitjate poolel
kui mina kaotasin nägu
kui mina ootasin lõppu
sellist pehmet ja sinist
näotut udust hommikut
just sellist ilust tilkuvat
ja headusest nõretavat

lõpp ei tulnud ja nüüd
ma vaatan neid ilusaid
sõnu räbaldunud sinelites
külmunud ja moraalitud
vedamas end hädavaevu
läbi lume pimedusse sinna
kuulsusetu lõpu poole

kuidagi kurb on vaadata
aga kaua ei viitsi passida
elu nõuab ohvreid tuld verd
varemeid laipu ja ühishaudu

hooramata ideede väetiseks

Einar Ojarand
detsember 2012

Märkmed: