Marian Tõnts alustas aktuse kava mälestusküünalde süütamisega, misjärel esines Thunder Bay soome meeskoor „Otava“ mitme lauluga. Aktusekava jätkus pärast maitsvat õhtusööki. Seltsi esinaine Linda Mäehans pakkus iseseisvusteemalisi mõtteid, küsides, mida tähendab iseseisvus tänapäeval meile siin Kanadas, aga ka kodumaa eestlastele, kes on Euroopa Liitu astumas. Aktus lõppes Hilla Lahtineni klaverimängu ja Eesti hümniga. Osalenutel näis olevat kahju lahkuda, vesteldi veel hulk aega.
Tahaksin siit Suure Järve kaldalt endast elumärki anda ja jutustada lugejatele muudki meie seltsi tegevusest ja elust möödunud aastal.
1. detsembril 2002 tulid vanad, noored ja päris tillukesed kokku valmistuma pühadeks. Oli korraldatud laste jõulupuu ja jõululaat. Kiriku naisringi poolt oli kaetud rikkalik jõulupäraselt dekoreeritud kohvilaud. Laadalt oli võimalik osta verivorste, pirukaid, kringleid ja piparkooke. Naisringi juht Velta Kurm tervitas kõiki kohaletulnuid. Seltsi poolt korraldatud muusika- ja muinasjutuprogamm tekitas mitmeid kujutluspilte, eriti lastel. Andres Bonofiglio lugu rääkis ühe poisi erilisest kiindumusest tema kodulooma vastu. Hästi ja julgelt esinesid väikesed Emily ja Alexander Augruso klaveril. Linda Mäehansult oli lugu ühe jalaga kajakast, kes leidis endale jõuluõhtul kodu. Lõpuks jõudis kohale ka jõuluvana ise!
Jaanipäev toimus „Sillaorul“ 23. juunil 2002. Nagu ikka, „tellisime“ seegi kord päikesepaistet, veidi tuult ja mõnusat seltskonda… ja saimegi! Õues kostis mõnus muusika ja köögist tulid head lõhnad. Mis oleks jaanipäev ilma mulgikapsa, vorsti, kartuli ja rukkileivata?! Oli köetud ka saun ja korraldatud lõbus loterii.
Seltsi teine suve traditsioon, „Sillaoru piknik“, toimus 25. augustil 2002. Meil oli mitmeid toredaid külalisi. Eestist, Tartu lähedalt, oli üks proua oma siinsete sugulastega kaasas ja Toronto eesti ühiskonna aktiivne tegelane Raivo Remmel juhtus ka kohal olema. Kuid ühele külalisele tähendas see päev ehk rohkem kui teistele. Väikese lapsena, üle 60 aasta tagasi, enne kui Thunder Bay eestlased ostsid „Sillaoru“, elas seal Norma Shemanski, kasvades üles oma vanaema hoole all. Norma elab nüüd Lõuna Ontarios. Ei tahaks Norma eest rääkida, aga ta oli väga liigutatud, kui kõndis oma endistel koduradadel ringi.
Norma andis Eesti Seltsile raamitud pildi „Sillaorust“, mis oli võetud eelmise sajandi algul. Kavatseme selle paigutada seinale, kella asemele.
Need olid siis siinse eestlaskonna eelmise aasta tegevuse kõrgpunktid.
Vaadates uuele tegevusaastale arvan, et meie kavad täituvad ja saame kõigega hakkama.
Mõned aastad tagasi muretsesin, kuidas ja kust saaks küll selts uusi ja nooremaid liikmeid juurde meelitada. Nüüd märkan imestusega, et osavõtt ei vähene sugugi, vaid suureneb. Olen tänulik ka Ingrid Punale, kes on seltsi raamatupidaja ja „minu parem käsi“. Oleme otsustanud et korraldame seltsi üritusi nii kaua kui võimalik. Eks me oleme mõlemad natuke kangekaelsed selles suhtes kah, nagu eestlased ikka!