Tallinna Merivälja Põhikooli õpetajad Kersti Vana ja Koidu Oja külastasid sel suvel Krimmi eestlasi ja jagasid oma reisimuljeid Eesti Päevalehe veergudel. Vahendame neid oma lugejatele refereeritud kokkuvõttena kirjutisest.

Õpetajad jutustavad esmalt sellest, kuidas nad Eestist Krimmi sõitsid, seal Simferoopolist Jaltasse reisisid, kust juba jõuti Beregovojesse, mida kohapeal tuntakse Eesti külana ja mis asub kõrgel kaldal Musta mere ääres. „Hanekarjad ja üksikud lehmad jalutavad mööda kitsaid teid, mis on tihedalt ääristatud väikeste madalate majadega. Rannas puhkavad põhiliselt turistid ja külalised, kohalik arvas ei hooli päevitamisest ega ujumisest,“ kirjutavad õpetajad. Artiklis on juttu ka Krimmi vaatamisväärsustest nagu näiteks Alupkas asuvast Vorontsovi lossist, hiigelsuurest veepargist ja enam kui 60 m kõrgustest koobastest. Omaette reisielamuse pakub maailma pikim, 98-kilomeetrine trollitee Simferoopoli ja Jalta vahel.

•••

Beregovojesse ehk Rannakülla jõudsid mitmed eesti talupered peale pikki reisivintsutusi 1861.a. kevadel. Tutvunud maa ja küla olukorraga, otsustati sinna pidama jääda. Ümberasunute elu polnud kerge — harjumatult kuum kliima, veepuudus ja esimeste aastate ikaldused panid nende visaduse ja sitkuse proovile. Aga elu hakkas tasapisi edenema. Kohalike primitiivsele eluviisile seati vastu oma kultuur, kombed ja harjumused. Ehitati koolimaja ja palvemaja, asutati puhkpilliorkester ja laulukoor, harrastati rahvatantsu. Kujunes omamoodi miniriik või suur perekond, kus arstid arstisid, kooliõpetajad õpetasid, kalurid püüdsid kalu ning põllumehed kasvatasid viinamarju ja vilja. Kõik nad olid eestlased.

Võime vaid kujutleda, kuidas kohalikud venelased imetlesid eestlaste erakordset töökust, kes ka sünnimaalt kaugel olid selle omaduse säilitanud. Naised kandsid siis mõisaprouade tualette järeleaimavaid kostüüme ja kingi. „Minu vanaema ei kandnud kunagi kitlit ja susse. Ka kodus oli ta kleidiga, millel olid valge väljaõmmeldud krae ja kätised,“ rääkis eesti õpetajatele nende külalislahke võõrustaja Inna Torbek, kes on ühtlasi kohaliku eesti seltsi juht. Pikapeale hakkasid eestlastest eeskuju võtma ka kohalikud elanikud. Inna sõnul hoidsid eestlased alati väga kokku ja elasid sõbralikult. Isegi pärast 1917.a. riigipööret säilis kuidagimoodi eestlaste kõrgem elatustase. Et külanõukogu esimehele meeldis eestlaste töökus ja ta hoidis neid, jäid nad peaaegu puutumata ka 1920—30-ndate aastate küüditamisest. Mõned eestlased põgenesid siiski Krimmist küüditamisehirmust. Ka II maailmasõda jättis Beregovoje eestlased peaaegu puutumata. Asjad muutusid aga 1950-ndatel, mil algas valitsuse ettekirjutuse kohaselt rahvuste teadlik ja sihipärane segamine. Ja siiski elasid Krimmi eestlased ka sel ajal paremini, kuna neil oli säilunud sisemine distsipliin ja tööarmastus, räägib kohalik mees Oskar Reinstein.

Sõna „Eesti“ tähendab Beregovoje küla eestlastele endiselt muinasjuttu millestki ilusast ja kätesaamatust, kus tegelased on valgete kraede ja kätistega ning erinevalt kohalikest tasase jutuga. Nüüdseks ei elata muidugi enam endisel viisil, sest rahvas on segunenud, järeltulijad ei räägi enam eesti keelt ning tänavadki on räämas ja tolmused. Külaelanike olukord on üsna vilets, kolhoosid ammugi lagunenud, tööd ei ole. Need, kes tööl käivad, ei saa mõnikord kuude viisi palka. Nii ongi üheks peamiseks sissetulekuallikaks kujunenud majutuse pakkumine turistidele üsna tühise tasu eest (1—3 Kanada dollarit). Lisaks on kohalikud perenaised lahkesti valmis pakkuma külalistele omavalmistatud delikatesse. Eesti keelt räägivad nüüd vaid 6—70 aastased, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Viimati õpetati kohalikus koolis eesti keelt 1920 ndatel aastatel. Aga ikkagi lauldakse veel eestikeelseid laule („Üks kask meil kasvas õues, „Mu isamaa armas“ jt.). Omavahelistes vestlustes meenutatakse ilusaid aegu, kus eestlased elasid ühtse kogukonnana.

Kuid Krimmis elab mujalgi eestlasi. Rakveres tegutsev Juhan Kunderi Selts on teinud tänuväärset tööd Krasnodarka külas, Põhja-Krimmi stepialal elavate eestlastega suhtlemisel. Beregovoje eesti ühiskond on jäänud kahjuks unustusse...

Märkmed: