Hakkan autoriga kohe alguses sõbralikku jonni ajama, kaldudes arvama, et tema pandud pealkiri on pisut eksitav. Mis juhtus Euroopas kahe sõja vahel —.../.. see on lähtekoht, kust algab tema pikk ja põhjalik ajaloosündmuste analüüs. Raskuspunktiks on teose kolm viimast peatükki, kus vaadeldakse II maailmasõja mõju eesti rahvale ja kogu inimkonnale üldse.
Kohe esimeses peatükis juhib autor lugeja sündmuste juurde, mis näitavad, et II maailmasõjaks hakati looma soodsat pinnast juba I maailmasõja lõpul Versailles’ rahulepinguga. Seda märkasid ja taipasid mitmed nimekad riigimehed ning avaldasid selle kohta ka oma arvamust, millest ajaloo „ametliku versiooni“ kujundajad on mugavalt üle vaadanud. Tabavaim neist on marssal Fochi tähendus: „See ei ole rahu, vaid kahekümneaastane vaherahu.“ Halastamatu asjalikkusega seab autor küsimärgi alla II maailmasõja vallapäästmise süü. Sama halastamatult avalikustab ta mitmeid ebapopulaarseid ajaloofakte. Molotov-Ribbentropi paktist teab tänapäeval igaüks, kuid kui paljud on teadlikud Inglismaa, Prantsusmaa ja N. Liidu salapaktist, mis sõlmiti vaid paar kuud hiljem?
Autor tutvustab Vabadussõjaga kätte võideldud Eesti Vabariiki, millele Tartu rahulepinguga pandi juriidiline alus; selle sisepoliitikat, majandust ja riigikaitset. Näitab pöördelise 1939. aasta sündmusi, Nõukogude baaside pealesurumist ja labaselt lavastatud „riigipööret“, mis tegelikult tähendas Nõukogude okupatsiooni algust. Järgneb punavõimude hävitustöö kirjeldus, 1941. a. „suvesõda“ ja Saksa okupatsioon. Pikema ja põhjalikuma käsitluse osaliseks saab eestlaste võitlus Saksa relvajõududes. See on teema, mida Eesti tänasele põlvkonnale on sageli serveeritud vildaka vaatenurga alt ja milles autori hinnang kindlalt tugineb isiklikele mälestustele ja läbielamustele. Põgusamalt on vaadeldud eestlaste võitlusi teisel pool rindejoont, kuna selle kohta on raske leida objektiivset ja propagandast läbi immutamata materjali. Ei puudu ka kirjeldus elamistingimustest NKVD vangilaagrites, milles autoril Norilski laagris viibinuna on taas isiklik kogemus.
Kuidas võidi nii teha? Nii küsis 1975. aastal Washingtonis Nõukogude Liidust välja saadetud kirjanik Aleksandr Solzhenitsõn, meenutades sõjajärgset olukorda, kus demokraatlik Lääs andis venelastele välja 1,5 miljonit inimest, saates nad kindlasse surma. Samuti küsib Vaino Kallas kolm aastakümmet hiljem, lahates Nürnbergi kohtu tõdesid ja valesid, kus kommunismi kuriteod maha kanti ja lääneriikide omad arutusele võtmata jäeti. Ja kirjeldab valusa täpsusega II maailmasõjas erinevatel pooltel sõdinud meeste vahele kerkinud leppimatuse müüri, mis tegelikult alles pärast sõda ehitati ja mille lammutamisest isegi tänases iseseisvas Eestis õieti huvitatud ei olda.
Oma raamatu sissejuhatuses ütleb autor, et ta eesmärgiks on valgustada ajaloosündmusi erinevast aspektist. Teadmised, mis tänapäeva ajaloolased on arhiividokumentidest leidnud, ei pruugi vastata sellele, kuidas nägi ja tunnetas neid sündmusi tolle aja põlvkond. Tuleb arvestada sellega, et tollal olid maailmapilt, õiglusnormid ja olustik hoopis teistsugused. Ka ütleb autor, et raamatus toodu ei ole ajalooline uurimus, mistõttu tõsisem ajaloouurija ei pruugi esiletoodud faktides midagi uut leida. Siin tahaks küll autorile vastu vaielda. Uurimusi ei tehta ainult arhiivitolmus, vaid ka haruldaste ja vähelevinud trükiste kaudu, mis laiemale avalikkusele tundmatud ja kättesaamatud. Autor on välja kaevanud ja esile toonud hulga vähetuntud ajaloofakte ning paigutanud need sellisesse konteksti, kus üldpilt saab jahmatamapanevalt uudse näo. Kui see pole uurimus, mis see siis on?
Küllaltki kaaluvat osa kirjapandust saadab autori isiklik kogemus. Olnud kooliajal noorkotkas, elanud noorukina üle noore vabariigi hävimise kurbmängu, jälginud ligidalt 1941. aasta veriseid sündmusi ja okupatsioonide vahetust, võidelnud bolshevismi vastu Saksa lennuväe abiteenistuse koosseisus, viibinud Norilski vangilaagris ja Sillamäe tööpataljonis. Seetõttu on mõistetav, et osa peatükke kannab endal mõningal määral emotsionaalsuse pitserit. Ometi on autor suutnud oma emotsioone piisavalt vaos hoida, laskmata neil varjutada ajaloole nii vajalikku asjalikkust.
Kahtlemata võib teosel olla puudusi, mida ehk märkab vastava ettevalmistuse saanud ajaloolase tähelepanelik silm. Samaaegselt on tähelepanuväärt, et just ajaloolaste hulgas pole siiani leidunud kedagi, kes oleks välja tulnud sellise ulatusliku ja põhjaliku analüüsiga meie rahva lähiajaloost. Ehk mängib siin olulist rolli asjaolu, et Eestis oldi ajaloolise tõe osas kaua pimedas ja veel praegugi kobatakse käsikaudu, teadmata, kuivõrd autentseks üht või teist faktina serveeritud väidet võib pidada. Sõjaajaloolane Mati Õun, kes käsikirja enne ilmumist üle vaadanud, annab teosele positiivse, kuid ettevaatlikult napisõnalise hinnangu.
Raamat on suureformaadiline, trükitud heal paberil ja sisaldab hulga väärtuslikku fotomaterjali. Selle monumentaalse teosega tutvumist julgen soovitada igaühele, keda huvitab, milliste tunnete ja meeleoludega eesti rahvas II maailmasõja ja sellele eelnenud kriitilised aastad üle elas. Eriti tungivalt soovitan seda tänase Eesti elujõulisele põlvkonnale, kes on aastaid pidanud taluma moonutatud tõde oma rahva ajaloost. Võin täie veendumusega väita, et pärast selle teose ilmumist ei ole kellelgi võimalik Vaino Kallasest kui arvestatavast autoriteedist Eesti lähiajaloo alal üle vaadata.
