Seda suurjuubelit tähistab vist ka Eesti Teaduste Akadeemia (ETA), mille asutamisest möödub 70 aastat. Akadeemikute hulgas peaks olema ajaloolasi, kes oskavad selle päeva tähtsust korralikult hinnata.

Eesti NSV Teaduste Akadeemias oli ajalooteadus enne taasvabanemist esindatud kehtiva ideoloogia parteitruude sõduritega – triumviraadiga Karl Siilivask, Juhan Kahk ja Viktor Maamägi. Enam kui täppisteadlaste juures, mängis ajaloos kõige tähtsamat osa nende ideoloogiline panus rezhiimi ülistavate tõlgendustega. Seepärast oleks nagu mujalgi olnud vajalik ümber organiseerida, muuta ülemnõukogule vastav asutus tõeliseks teaduslikuks teaduste akadeemiaks, asetades endised ideoloogid vähemalt kõrvalrööbastele. Seda aga ei juhtunud. Ehkki akadeemia nimetusest kadus ENSV, jäid endise ideoloogia esindajad esindama ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajalooteadust.

Aeg on probleemi lahendamisele kaasa aidanud. Vikatimees viis 1998. a. Juhan Kahki ja 2005. a. järgnes talle Viktor Maamägi. Ainukesena hoiab oma vana teaduslikku kantsi 81-aastane Karl Siilivask, kes on sellega rahvusvaheliselt Eesti summus historicus (ülim ajaloolane).

Kas ETA-l tuleks vabariigi 90. aastapäeval lähtuda Karl Siilivaski toimetatud suurteoses „Revolutsioon, kodusõda ja välisriikide interventsioon Eestis (1917-1920)“ antud hinnangust, mille autoriks on tema eelkäija Joosep Saat: „Kui Eesti kodanlikud poliitikategelased 24. veebruaril 1918 Saksa okupatsioonivägede sissetulekul kuulutasid välja „Eesti iseseisvuse“, ei olnud neil mingisugust reaalset võimu; pealegi ei tunnustanud seda akti ei okupandid ega ükski teine riik.“? (I, 1977, lk. 348)

Siilivask ise on püüdnud revideerida oma varasemat ülevoolavat ideoloogilist kiitust nõukogude võimule, andes teoses „Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani“ (1998, lk. 128-133) üsna ammendava ülevaate Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Ehkki seekord ilma jutumärkideta, ei tee see neid olematuks.

Mis painab ETA-t, et ta ei suuda ajaloo alal vabaneda mineviku köidikutest? On ju olnud võimalusi. Juba enne taasiseseisvumist esitati Herbert Ligi kandidatuur, tal oli pealegi partei liikmekaart, aga ikkagi kukkus läbi. Pärast taasiseseisvumist ei peetud väärikaks Enn Tarvelit, viimati Toomas Karjahärmi. Valiti hädaabinõuna pensionile läinud Lennart Meri, kelle aeg jäi väga lühikeseks. Välismaal tuntud ja tunnustust leidnud ajaloolased nagu näiteks Helmut Piirimäe, kes oli juba 1982. a. Uppsala ülikooli audoktor, pole vist üldse tulnud kõne alla? See kehtib ka hiljuti lahkunud Sulev Vahtre kohta. Mis koirohtu oleks vaja vanade ideoloogiate väljatõrjumiseks?

Sama tendentsi on märgata välisliikmete valimisel. Läti Teaduste Akadeemia on ammu valinud Balti Ajalookomisjoni kauaaegse esimehe, Eesti juurtega ajaloolase Gert von Pistohlkorsi oma välisliikmeks, Eestis pole tal nähtavasti selleks väljavaateid. Muuseas on Lätis välisliikmeks ka Enn Tarvel. Paistab, et välditakse teatud ajaloolasi mitte ainult kodumaiste, vaid ka välisliikmete valimisel. Soomest on valitud Päivio Tommila, kes pole tegelnud Eesti ajalooga. Kahe silma vahele on jäetud Kalervo Hovi ja Seppo Zetterberg, mõlemad lisaks eestikeelsed ja -meelsed, mis ei paista olevat plussiks. Lisanäiteks on Aleksander Loit Rootsis. Ta on olnud väga aktiivne, ajalooprofessor Stockholmis, 1989. a. Tartu Ülikooli ja 1993. a. Åbo Akadeemia audoktor. Ta avaldab veelgi häid uurimusi, aga ETA jaoks on ta nähtavasti olematu. Kas ei meeldi ajalooga tegelemine, sest see pole mingi täppisteadus? Täppisteaduste valda ei kuulu ka Eesti vabanemine, seda võib ju vaidlustada. Nii on vist parem mitte võtta väga ühemõttelist seisukohta, mida ei tehtud ka taasvabanemise eel? See jäi üksikute akadeemikute eraasjaks. Igal juhul peaksid akadeemiat esindama tõelised teadlased, mitte Eesti okupatsiooni ideoloogid.

ETA teenistuses on aga veel üks ajaloolane, nimelt pressiesindaja ja teaduspreemiate komisjoni sekretär Villi Ehatamm. Temal on tugev ideoloogiline taust: 1951. a-st kaadritoimikuga parteilane; teenis mitmetel kõrgetel kohtadel komsomolis, oli 1962-1965 Tallinna Internaatkooli direktor, õppis samal ajal Tartu Ülikoolis mittestatsionaarselt ajalugu ja lõpetas 1964. 1971. a., pärast Leningradi kõrgema parteikooli lõpetamist oli ta EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna lektor, 1989. aastast ENSV vabariikliku tähtsusega personaalpensionär. Ta ei siirdunud aga vanaduspuhkusele, vaid jätkas keskse ametnikuna ETA juures. Kas see on endiste ideoloogide vanadekodu?

Nad pole mingid erandid, vaid pigem näited inimestest, kes pole veel Eestis saanud aru või ei taha aru saada oma ajajärgu lõppemisest. Või kasutavad nad reservatio mentalis moodust, mis lubab neil, nagu ka mõnel poliitikul, oma huve teenides tõelisi mõtteid varjata valetamise või vaikimisega?

Märkmed: