Kuna käesoleva lehenumbri ilmumise ajaks on kool alanud nii siin kui kodumaal, oleks tore heita veel tagasipilk möödunud suvesse ja vaadata, . kuidas see kellelgi möödus. Oma suvest kirjutavad Tallinna lapsed — 14aastane Laura (laululaps, kes ka eelmisel kevadel Eesti Televisiooni tütarlastekooriga Torontos viibis) ja 8aastane Karl-Martin, kelle kirjutised tõi oma hiljutiselt Eesti reisilt kaasa nende sugulane Helga Sepp.

Minu reis laulukooriga Euroopasse

Esmaspäeval, 8. juulil, sõitsime Telemaja eest ära. Laevasõit Soome läks väga kiiresti. Soome-Rootsi vaheline Euroopa kruiisilaev oli aga tõesti vägev. Magada korralikult me laevas ei saanud, sest meie kajutid olid täpselt mootori peal ja see hääl oli väga hirmuäratav. Peale selle oli meil kl. 6.00 äratus. Siis oli vaja veel kahe praamiga läbi Taani sõita, et Saksamaale jõuda.

Saksamaal, Bonnis, võttis vastu meid sõpruskoor, kellega tutvusime eelmine aasta Ungaris Zoltan Kodaly Festivalil. Elasime selle koori liikmete juures. Mina olin oma parima sõbranna Liisiga ühes peres. Meie pere oli väga tore, peres oli 4 inimest: ema, isa, 15- ja 17-aastased tütred. Bonnis olime kokku 3 päeva. Selle aja jooksul toimus meil 2 kirikukontserti, kus mina esinesin kandlel omakirjutatud looga (ma olen kannelt juba 7 aastat Tallinna Muusikakoolis õppinud). See meeldis kõigile väga.

Bonnist edasi läksime Belgiasse, Namur'i. Seal toimus ülemaailmne koorifestival. Kui me kooriga ööbimiskohta jõudsime, tabas kõiki shokk. . Me ööbisime kloostris, mis nägi välja nagu õudsusfilmi tondiloss. Meil olid veel ka ühe voodiga toad, mis paistsid nagu vanglakongid. Siis hakkasid kõik järsku kolima, madratseid üksteise tubadesse tassima. Suure saali laes olid nahkhiirepesad. Seal me siis elasime nädal aega. Iga päev oli palju proove. Festivalile oli tulnud üle maailma dirigente kokku, et kõikidele kooridele eri maade lugusid õpetada. Mind pandi prantsuse dirigendi workshop'i, aga me laulsime vana-inglise muusikat (Gustav Holst'i „Rig Veda hümnid“).

Töönädala lõpus oli suur kontsert, kus kõik workshop'id esinesid, see oli väga vägev. Peale Belgiat sõitsime 1 päevaks Hollandisse, Amsterdami. Seal ootas meid giid, kes tegi ekskursiooni. Käisime ka kanalitel sõitmas ja palju vaba aega oli ka. See oli tore päev. Siis hakkasimegi tagasi sõitma.

Tagasitee läks väga kiiresti, enne Soome laevale minekut käisime isegi veel loomaaias. Koju sõites olid kõik väga rõõmsad, sest eks kõikidel tuli suur koduigatsus peale.

See oligi minu reis laulukooriga Euroopasse.

LAURA LINDPERE

Karl-Martini jutustus oma suvest

Mina räägin kahest toredast sündmusest sellel suvel. Juulikuus läksime kogu perega Viitnasse Setterite Klubi suvepäevadele. Meil on ka koer — iiri punane setter. Tema nimi on Glester.. Laupäeval (13. juulil) toimus koerte näitus. Seal oli üle 80 setteri — inglise, iiri ja gordoni setterid. Meie koer sai oma vanuste seas 1. koha. Õhtul oli loterii ning loosimine ja pärast seda disco. Emmel oli punane parukas peas ja ta tegi issiga pilti. Järgmisel päeval pidas kohtunik emadele-isadele setteritest loengut, lapsed käisid sel ajal ujumas ja mängimas.

Kui me jõudsime Viitnalt koju, pidin järgmisel hommikul sõitma spordilaagrisse Kurgjärvele. Kurgjärve on Lõuna-Eestis Haanja lähedal. Olin seal 12 päeva. Laagris elasime puust telkides, magamiseks magamiskotid. Kokku oli laagris 18 telki. Telgid olid ühel suurel mäel.

Mina harjutan kergejõustikku. Minu treener on Maarja Vinkel. Treenisime hommikul, lõunal ja õhtul mitu tundi järjest. Mulle meeldis lõunane trenn kõige rohkem, sest siis ei olnud liiga külm ega palav. Samuti ei olnud ma siis liiga väsinud. Sageli tegid treenerid meile spordivõistluseid — näiteks ümber järve jooks (seal sain 1. koha) ja mäkkejooks (sain 2. koha).

Iga päeva oli ujumine järves. Mina kroolisin. Treener ütles, et ma pean rohkem kroolimist harjutama.

Laagris oli palju spordiväljakuid — korvpalli, jalgpalli, võrkpalli ja tennisemängu jaoks. Minu eriala on jalgpall, sest mul on väledad jalad.

Hommikuti äratas meid üles vile. Panime riidesse ja rivistusime telgi ukse ette. Siis läksime jooksma kilomeetrist ringi, jooksjaid oli suuri ja väikeseid. Mina olin kõige keskel. Peale jooksmist läksime ujuma ja siis oli hommikusöök. Söömine oli 3 korda päevas — hommikul, lõunal ja õhtul. Iga laua taga istus 8 last. Süüa võis igaüks nii palju kui isu oli.

Uurisime ka metsa telkide ümber. Ühel päeval leidsime metsast siili. Mõned poisid tahtsid teda telki viia, aga minu otsus oli — laseme teda metsa tagasi minna. Ükskord nägime rebast metsateel. Kui ta meid nägi, jooksis ta minema.

Vabal ajal rääkisime telgis jutte ja sõime komme. 6. päeval tulid minu ema-isa, õde ja koer mind vaatama. See oli väga tore, nad tõid mulle komme ka.

Peale sporditegemist oli meil ka teistsuguseid võistlusi — mälumängus, täringus, isetegevuses, kullimängus ja kaikaslaalomis. Terve laagri lapsed olid jaotatud 10 võistkonda ja meile meeldisid need võistlused väga. Õhtul oli disco. Tantsisime nii kui oskasime. Meil kõikidel oli lõbus. Kell üksteist oli öörahu ja treenerid kontrollisid, et kõik on kohal.

Ootan väga juba järgmist laagrisse minekut. Oma ülejäänud suve veetsin enamasti suvilas Laulasmaal.

KARL-MARTINI (8a.) jutu aitas kirja panna tema ema

Eestlased Eestis

TRENDING