Andres Herkel 2013-09-12
Valimisnimekirjad on enam-vähem teada. Tallinnas on enam kui poolteist tuhat kandidaati. Info hulk, mis tuleks valijal teadliku otsuse tegemiseks läbi töötada, on ebamõistlikult suur. Ma ei räägi ainult valimisnimekirjade pikkusest, vaid pigem sellest, kuidas nimederägastikus paremini orienteeruda.
Valijate enamus ei salli peibutusparte, aga ometi on neid varemalt valitud. Erakondade nimekirjad peegeldavad poliittehnoloogilist lootust, et nii läheb ka nüüd. Ma siiski eeldaks, et teadlikke valijaid tuleb juurde. Valima minnes peaks neil käepärast olema ministrite ja Riigikogu liikmete nimekiri, sest nemad valituks osutudes volikokku ei lähe.
Teiseks on valijal vaja teada, kes kandidaatidest elab valimisringkonnale vastavas linnaosas ja kes mitte. Nimelt moodustatakse valimistulemuste põhjal ka linnaosade halduskogud ja sinna saavad kuuluda üksnes vastava linnaosa inimesed. Kuigi Keskerakonna juhtimisel on halduskogude pädevus miinimumini viidud, on mõistlik teada, milline kandidaat tahab linnaosa probleemidega tegeleda ja kellel selline huvi puudub.
Lõpuks on oluline teada, kust saab kandidaat oma peamise sissetuleku ja mis teda kandideerima innustab. Linnavalitsuse töötajad ja linnast sõltuvate asutuste juhid on kõrgendatud riskiga tegelased, kui nad just mõnes Keskerakonnale vastanduvas nimekirjas ei ole. Kuid see on hirmumehhanismidega välistatud. Keskerakonna nimekirja pandud linnaametnikud ja sõltlased ei väljenda mitte vaba tahet vaid isiklikku sõltuvussuhet. Vähemal määral on sarnase administratiivsuhtega juhitud kandidaate teisteski kartellierakondades.
Ja muidugi võiks tunda kandidaatide poliitilist ajalugu. Mõnede tegelaste väle liikumine Keskerakonnast Reformierakond ja vastupidi kinnitab, et põhimõtetega pole siin midagi pistmist. Pigem on ühendav lüli põhimõttelagedus.
Probleem on aga selles, et nii detailset informeeritust, kui eespool kirjeldasin, ei saa valijailt kuidagi eeldada. Kui Tallinna ringkondades on keskeltläbi väljas umbes 200 kandidaati, siis on seda liiga palju, et oleks mõeldav analüüsida kõiki kandidaate.
Siiski võib esile tuua kolm lihtsat nõuannet:
eelistagem mitteparti pardile;
eelistagem kedagi, kelle puhul teame konkreetset seost linnaosaga, kus me valime;
eelistagem inimest, kelle töö ja tegevusala ei anna võimalust, et linna- või parteivõim võib teda kuidagi survestada, takistada vaba mandaadi teostamist.
Nii lihtne see ongi!
Kuidas teha kaalutud valik?
Arvamus
TRENDING
