Enn Soosaar, kolumnist Postimees
Enn Soosaar kirjutab, et presidendivalimiste tulemus sõltub sellest, mida tipp-poliitikud suudavad või ei suuda omavahel kokku leppida. Rahva tahte järgimine on sisuliselt välistatud.
Presidendi otsevalimisi ei tule. Sellest hoolimata et otsevalimisi pooldasid Lennart Meri ja Arnold Rüütel, järgmise riigipea valiku lubas riigikogu valimiste eel anda rahva otsustada enamik erakondi ning sedasama lubadust kinnitas 2003. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileping. 2006. aastal saadakse Eestis presidendiks korra järgi, mida kasutati 1996. ja 2001. aastal.
Järgmise aasta augusti viimastel päevadel toimub Toompeal kahel päeval kolm valimisvooru. Riigikogu ei suuda oma põhiseaduslikku kohustust täita ja septembri teisel poolel koguneb Estonia kontserdisaali valimiskogu. See koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Nemad otsustavad ühe päevaga kahes voorus, kellest saab Eesti Vabariigi president aastateks 2006–2011.
Põhiseaduslik praak
Maailmas kasutatakse riigipea leidmiseks erinevaid mooduseid. Populaarse otsevalimise, nagu hiljuti Poolas ja järgmise aasta algul Soomes, asemel annavad mitmed riigid otsustusõiguse valimiskogule. Viimane komplekteeritakse kas selleks korraldatud otsevalimistel nagu USAs ja varem Soomes, või mõne valemi järgi varem valitud rahvaesindajatest, nagu Saksamaal.
Mõistagi on käibel ka sünteesvariante. Nii selgitati Eestis 1992. aastal rahva osavõtul välja kaks enim toetust omavat kandidaati, kelle vahel lõpliku otsuse langetas riigikogu.
Ma ei tea, mis uss meie Põhiseaduse Assamblee liikmeid nõelas. Aga too presidendi valimise kord, mida põhiseadus ette näeb, on üks äpardunumaid maailmas. See ignoreerib räigelt proportsionaalsuse põhimõtet ja umbusaldab demokraatlikke lahendusi.
Valijamehed on vabastatud mis tahes kohustusest juhinduda nende kodanike enamuse eelistustest, keda nad väidetavalt esindavad. Valimistulemus ise sõltub sellest, mida tipp-poliitikud suudavad või ei suuda omavahel kokku leppida.
Hädad algavad riigikogus. Miks ei võiks riigipead väga hästi valida 101 seadusandjat. Põhiseadus selle ülesande rahvaesindajatele annabki, kuid teeb täitmise paar lauset allpool võimatuks.
Eelmises riigikogus oli seitse, praeguses on kuus erakondlikku fraktsiooni. Leida kandidaat, keda toetab 68 (!) riigikogulast, nagu nõuab põhiseadus, pole kunagi õnnestunud ega õnnestu edaspidigi. 1996. aastal sai maksimumtulemuse Lennart Meri kolmandas voorus – 52 häält, 2001. aastal Peeter Kreitzberg esimeses voorus – 40 häält.
Niisiis jääb päästerõngaks valimiskogu. Põhiseadus käsib igast volikogust saata sinna vähemalt ühe esindaja ja unustab täiesti, et hääleõiguslike Eesti kodanike arv omavalitsusüksustes erineb meil mitmeid tuhandeid kordi. Ruhnus ja Piirissaares on neid mõned kümned, Tallinnas paarsada tuhat.
Hiljem vastuvõetud «Vabariigi Presidendi valimise seadus» leevendab seda karjuvat disproportsiooni vaid formaalselt. Tallinn lähetab kümme, Tartu neli, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere, Kuressaare ja Võru kaks valijameest. Ülejäänud linnad ja kõik vallad on ühe vitsaga löödud – igaühelt üks esindaja. Selle seadusandliku absurdi tõttu kuulub jäme ots riigipea valimisel vallategelastele. 2001. aastal oli linna ja maa esindatuse ebasuhe umbes üks kuuele.
Kummalisused sellega ei lõpe. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osalevad püsielanikest mittekodanikud. Tegemist on juriidilise nonsensiga. Välismaalased, nende hulgas märkimisväärne osa Vene Föderatsiooni kodanikke, on kaasatud otsustusprotsessi, mille tulemusena saab Eesti endale presidendi. Või põhiseaduslik võimalus seada mõni tund enne teist ja neljandat hääletusvooru üles musti hobuseid, see tähendab pakkuda riigipeaks isikuid, kelle suhtes pole avalikkus saanud mitte mingisugust arvamust kujundada.
Konstitutsioonilisi ettekirjutusi ei saa riigikogu koosseisu lihtenamusega muuta. Küll aga oleks toompealastel võimalik teha mõned kohendavad parandused kehtivasse valimisseadusse.
Eelkõige suurendada suuremate omavalitsuste esindajate arvu valimiskogus ja määrata täpsemalt kindlaks valijameeste valimise kord, et kohalikel traaditõmbajatel ei tekiks ahvatlust korraldada volikogus valimistoiming, mis tagab üksnes meelepäraste esindajate jõudmise Estonia kontserdisaali.
Kuidas toona oli?
Kas seadusandjad võtavad lähikuudel midagi ette? Elame-näeme. Siiski ei ole kosmeetiliste kohendustega võimalik kaotada seda mõttevaegust, mis põhiseaduse kokkupanijate hulgas valitses. Augustis-septembris kordub üldjoontes seesama, mis viis aastat varem.
Toona muutis riigikogu presidendivalimised täielikuks farsiks. Esimeses voorus jättis hääletamata või valimissedeli märgistamata 23 riigikogulast, teises – 30, kolmandas – 35. Toompealt läksid edasi sealses viimases voorus 33:33 viigistanud Peeter Kreitzberg ja Peeter Tulviste. Valimiskogus esitati neile lisaks Reformierakonna poolt Toomas Savi ja praeguse Rahvaliidu poolt Arnold Rüütel.
Samas oli selge, et Kreitzberg, kes sai loota ainult Keskerakonna toetusele, lõppvooru ei pääse, küll aga pääseb sinna Rüütel. Arvuline ülekaal oli maapoliitikutel ja paljud nende hulgast olid ette teada andnud, et nad pooldavad ülemnõukogu endist esimeest.
Ma ei tea, kui kõva häälega Estonias sellest räägiti, aga poliitilises aritmeetikas pädevad mõistsid kindlasti, et 21. september 2001 kujuneb Keskerakonna ja Edgar Savisaare suurpäevaks.
Valijameestel oli neli võimalust: teha riigipeaks Savi, Rüütel või Tulviste või jätta president valimata ja anda riigikogule uus šanss. Jõudude vahekord oli sedavõrd tasakaalus või lukus, et ei Kallas, Reiljan ega Laar saanud üksi ja omatahtsi tulemust kujundada.
Samal ajal oli Savisaare käes hoob muuta ükskõik missugune neljast nimetatud võimalusest tegelikkuseks. Savi ja Tulviste toetus oli nii võrdne (90:89), et Tulviste aitamiseks lõppvooru oleks piisanud paarist keskerakondlase häälest.
Ja sealt edasi kui soovi olnuks, mida mõistagi ei olnud, võinuks Keskerakonna toetusel saada presidendiks Peeter Tulviste.
Viimasesse vooru pääsesid Rüütel (114 häält) ja Savi (90 häält). Seejuures oli teada, et enamik Tulviste toetajaid astub Savi taha. Nii said kaalukeeleks need 72 häält, mis kuulusid Keskerakonnale.
Läinuks pooled neist Savile, tulnuks Savist president. Lasknuks kolm keskerakondlast urni tühja sedeli, jäänuks president valimata. President valiti 186 häälega 366st. Rehkendame: 114 Rüütli häält pluss 72 Kreitzbergi häält võrdub 186. Väide, nagu teinuks Villu Reiljan oma erakonna auesimehest riigipea, on pooltõde. Kingmaker 2001 oli Edgar Savisaar.
Istuv president on lubanud oma kandideerimise või mittekandideerimise teha teatavaks järgmisel aastal.
Rüütli otsuse ootel
Kui Arnold Rüütel kavatseb jätkata, on esimene küsimus: missugused erakonnad seda otsust toetavad?
Meie põhiseadus on muutnud presidendi valimise erakondadevaheliseks lehmakauplemiseks. Nii amorfne ja mõjutatav kui valimiskogu meile ka näib, on valdav osa selle esindajaid siiski ühe või teise parteikontori range kontrolli all.
Rahvaliit toetab pühendunult oma lemmikpoega. Keskerakond jätab endale iseloomulikult laia manööverdamisruumi.
Aga mida teevad ülejäänud neli? Soovi muutuseks Kadriorus on väljendatud siin ja seal. Kas koondutakse? Kas otsitakse ja leitakse ühiskandidaat, kellest oleks väljakutse esitajat? Või rahuldutakse kompromissi sünni lootuses status quo’ga?
Kui Arnold Rüütel siiski leiab, et sellesinatse võimu magusust ning kibedust on nii punaste kui ka sinimustvalgete lippude lehvides maitstud juba küll ja küll, las teisedki proovivad, siis tekib sootuks uus olukord.
Ja uued küsimused: kuidas erakonnad tühjaks jäänud tandril ümber rivistuvad, kes keda toetab, kes kellele auku kaevab. Aga see on juba teine jutt.
Kuidas tehakse Eestile presidenti? PM
Arvamus
TRENDING
