Andres Langemets

1996. aastal ilmus K.-O. Veskimäe sulest mahukas raamat tsensuuri toimimisest ENSVs. Nüüd on tulnud järg “Kuidas valitseti ENSV-d”, mis põhineb EKP KK büroo istungite stenogrammide analüüsil. Tegu on väga hea ja vajaliku raamatuga, mida on tehtud kannatlikult ja suure tööga. Mul hakkavad juba hambad valutama, kui 1989. aastast saadik arutatakse, kas Päts ja Laidoner toimisid õigesti või kas Uluots polnud mitte sakslaste teenistuses. Mõned ajaloolased võivad seda teemat ilmselt veel aastaid jahuda. Aga mitte see pole enam oluline, vaid pool sajandit väldanud riigikaotuse aeg, nagu ütleb luuletaja Runnel. Just see pool sajandit istub meil praegu sees, määrab hinnanguid ja otsuseid.

Veskimäe raamatu otsustavam osa on esimene ülevaatlik kolmandik, see teeb puust ja punaseks selle, et kõik EKP-lased on kaasvastutavad kommunistliku režiimi kehtestamisel ja säilitamisel. Hävituspataljonides, “küüditamistalgutel” sunniti osalema peaaegu kõiki parteilasi, ajuloputusega pidi tegelema ka igaüks, kes vähegi suutis. Need jutud, et keegi olevat olnud hea kommu ja keegi mitte, ei saagi paika pidada. Andsid sõrme – olid loovutanud käe. Tüütuseni on raamatus dramatiseeritud Karotamme ja Käbini vastasseisu, kuigi enne on öeldud ja ka asjalikult tõestatud, et vahet neil meestel ei olnudki. Muide, piinlik on lugeda, kui mitmele satraapsele otsusele on allkirja andnud või isegi asja algatanud Hans Kruus.

Raamat on kirjutatud publitsistliku kirega (mida ma isegi toetan) ega ole seetõttu päris ajaloolaslikult neutraalne, subjektiivsust süvendavad autori kohatised naljatlemised või irooniapuhangud. Ajalooteoses võinuksid stenogrammide kirjeldusi ja ümberjutustusi asendada ehtsad publikatsioonid, millele siis oleks järgnenud analüüs. Aga asja paatos on igatahes sümpaatne.

Veskimägi kirjeldab okupatsioonirežiimi struktuuri päris hästi. Eriti hea on nomenklatuuri moodustumise ja toimimise mehhanismi kirjeldus. Märkan, et mitteparteilasena ei ole ma paljusid asju teadnudki ega ka nende vastu huvi tundnud – kõik oli liiga võõras värk, et huvituda isegi “partloorist” (Veskimäe sõnaleid). Aga mõnd asja tuleks siiski selgitada, kui juba jutt ENSV valitsemise struktuurist. Nimelt partei ja ministrite ning nõukogude vahekorda. Partei üksühene seos NKVD ja KGBga on kenasti dokumenteeritud ega vaja enam üleselgitamist, et mingi nuhk või usaldusisik oli olulisem kui parteifunktsionäär – ikka vastupidi, nagu tollane loogika oligi. Ando Lepsid võiksid juba maas ja maoli olla. Või anda omaenda seotuse/seostamatuse kohta tunnistusi. Jääb selgitamata, et ministridki olid tol ajal nn tööloomad, kelle mahavõtmine oli partei käes käkitegu, nõukogud olid aga üldse suhteliselt kõrvaline valdkond ja Ülemnõukogu Presiidium, kuhu Rüütel omal ajal pandi, oli poliitiline pension – see oli partei realt kõrvalelükkamine, ühtlasi ka parteilise karjääri lõpp. Eks sealt see meie praeguse presidendi enesetunnegi, et ta on olnud peaaegu nagu dissident: oli olnud tähtis parteisekretär, siis Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja, aga näe, lükati Kadriorgu aukirju allkirjastama! Seesama mehhanism töötas ka kohalikul tasandil ja sellest pole raamatus juttu. Ikka rajoonide parteisekretärid olid tähtsad tegelased, see oli neile karjääris edenemiseks nõutav vaheaste. Ja sellel astmel kõrbemist ei andestatud.

Mul on tunne, et see Veskimäe raamat peaks olema eesti kodanikuõpetuse püsilektüüris. Tsensuuriraamatu puhul oli mäletamisi asjatundmatusi, mis torkasid silma isegi minusugusele omaaegsele pisitoimetajale. Midagi seesugust võib siin olla nüüdki, aga et ma pole olnud NLKPs, siis ei oma ka asjaomast teavet. Muidugi on tänase päeva seisukohalt puudus see, et vaatlus lõpeb 1956. aastaga. Tänased ekskommarid on kõik ju hilisemast ajast. Kena oleks valgustada ka nende omaaegseid toimetamisi ning tutvustada seda kõike rahvale.

Ning lõpetuseks – kus on meie Suvorovid? Miks mitte ükski EKP-lane, KGB-lane pole Eestis lausunud ühtki sõna? Ma ei räägi patukahetsusest (sellenimeline film tehti vist juba 1986), vaid tolleaegse varjatud sisepoliitilise mehhanismi kirjeldamisest, ajaloolaste artiklite korrigeerimisest, sest väga palju pole paberil enam tuvastatav.

Märkmed: