„Kui jalad haiged, siis jaanipäe laupäe õhta jookse mööda jaanikastet, see on väga hää rohi.” — Järva Madise.
Rahvatantsurühm "Tants" Torontost.
Juba möödunud aastal nikerdasid Toronto ja Chicago vanad sõbrad omavahel plaani, teha väikest kultuurivahetust jaanipäevaks. Tantsijaid tralli vastu. On see ju kuuldavasti eesti rahva tähtsaim püha?! Eestis suurejoonelisemalt pühitsetud tähtpäev kindlasti. Nii kaua on seda valgust, seda soojust ja neid sääski oodatud!
Vahel on jäänud mulje, et „Jaan” on Põhja-Ameerikas veidi hüljatud vend. Linna piires tuld teha ei lasta ja vabu päevi Võidupühaks/jaanipäevaks töölt ei anta. Antud kontekstis tundub ka noorte kaskede tuppatoomine ääretult julm. On küll alati Seedrioru kuulus Suvihari ja tänavu koguneti samas vaimus näiteks ka Lakewoodis, New Jerseys kui ka Long Islandil.
Chicago hing Mehis Vahtra
Aga üks Kanadas sündinud neiu tunnistas, et pole justkui õiget jaanipäeva siin kogenud – puudub selle pühaga seotud kindel kombestik, mis teda teistest suvepidudest eristaks.
Kaugematest küladest ka tulid. Hiiu saarelt tulid paadiga siia rannale, olid siin tuttavad. — Karja.
Chicago eestlaste jaanipäev on mainekas üritus. Seda nii antud paika armastusega rajanud ja ammu külastanud inimestele kui ka Ühendriikides elavatele noortele eestlastele, kes kodumaigulist pööripäeva pühitsemist otsivad. Niisiis ei olnudki meie 9 tunniga Torontost kohale sõitnud 42-liikmeline kamp kõige vapramad rändurid. Kohtasime noori, kes olid saabunud ka New Jerseyst ja New Yorgist. Jaanipäevapeo korraldaja, Eesti Maja juhatuse asepresidendi Mehis Vahtra sõnutsi koonduvad Chicago üritustele kõik USA kesk-lääne omarahva janulised ja tänavu küündis rahvaarv üle 400. Chicago Eesti Maja asub tegelikult Lincolnshire’is, Chicagost 35 miili loodes, metsatukas, ning selles ongi tema haruldane jaanisobivus.
Laulurühm "Leek"
Ei puudu kõrgete puude vari, linnulaul ega laste mänguplats. Rohelisus pakkus õhtul sääskedeseltsi ja päeval kaitset 100 kraadilisest soojusest. Hubasel suvilahoonel on ühes küljes avar, suure lavaga kaunis saal.
Aeti üksteist taga kaseokstega. — Koeru.
„Toronto alaliselt noored tantsu sõbrad” (lühendatult TANTS), on endised „Kungla” rühma tantsijad, kes aastast 1999 on kogunenud harjutama, kui nende lapsed on eesti kooli pingis. Esinejatena tulid kaasa ka noored: 8 poissi ja Eva Kütti äratasid suurt tähelepanu oma poisteülekaalu kui ka võrratu esitusega. Nende vanemad jutustasid tantsude läbi väga vaimukalt oma rühma ajalugu, kuhu kuuluvad haiged seljad, kitsaks kippuma jäävad rahvarõivad ja õllepausid – lõbusale seltsile ja naudingule lisaks. Rühma juhib Reet Marley ja asjaajajaks on Toomas Kütti; teadustasid Merike Põldma ja Rita Kütti, lõõtsa mängis Ain Allas. Kodulinnast kutsuti kaasa ka laulurühm „Leek”, kes esitas suviharjalisi laule ja tantsijatele polkasid ning labajalalist toeks. Samaaegselt nautis publik vorste ja shashlõkki (vardasse pistetud grillitud liha), kui võsastiku taga avanes hoopis teine, võistlustandri meeleolu.
Pulgatantsijad Robert Kivi, Andres Kivi, Andres Kolga.
Toimusid võrkpallivõistlused — muuseas Chicago—Tallinna ja finaalis Pärnu—Kanada vahel. Esinemiskavagi sõltus finaalist, kuna Kanada au kaitsesid ka laulja Kristiina Nieländer (riiklikul tasemel rannavolle mängija) ja tantsija Mart Põldma (kes matshi nimel väänas õla paigast). Võitjaks osutus siiski Pärnu võistkond ja rahvarõivad tõmmati taas selga.
Üle tule hüpati ja mõni sõitis jalgrattaga läbi tule. — Järva-Madise.
Pärastlõunal esines mitmel korral Chicago rahvapillide ansambel „Tuuletargad” koosseisus — Ain Haas, Andres Peekna, Mart Jalakas ja teised, k.a. Torontost pärit ja nüüd Indianas elav Trina Läte Pirn viiulil. Kui jaanituli juba lõõmas, asusid Ida-Virumaa külalised, pilli- ja laulumehed Valdur Raie ja Tiit Kuusmik (Kiviõli linnapea!), mõnusaid tantsulugusid pakkuma. Vahele lasti parajas mõõdud nn. eesti „tümpsu” ehk disko poole kalduvat, ja paljudele meile tundus, et viibiks justkui… Suure-Jaanis?! Selline mulje jäi esmakordsele külastajale, kes kõiki kohata ei suutnud, kuid korraldaja Mehis Vahtra rõhutas ürituse taga seisvat „tugevat selgroogu”: Enno Toomsalu, Vello Suigusaar, Arved Sagi, Gunnar Auksi ja Aarne Elias ning ühtlasi tänas „uut lainet Eestist”, kes valmistasid einelaua, vahendasid sporti ja mängisid tantsuks lugusid. Meie, Torontost tulnud ja uusi eestlasi kohanud seltskond täname omakorda Mehist ja ta abikaasat Silvi Pirni, kes tutvustasid meile Chicago kivist kesklinna ja ühtlasi uut, värsket murumätast. Just mätast, kus ei valitsenud laada meelelolu, vaid armas jaanitunne.
Magada sel ööl üle kolme tunni ei võinud, sest seda peeti siis laisaks - unekotiks. — Setu.
