Ei, jutt pole seekord triibulistest pükstest, see on omaaegsete ulakate poiste pärisosa. Täna räägime siivsate daamide triipudest, plikaealistest vanamemmedeni välja. Maakondlik Esinduskogu ja Eesti Etnograafia Ring Kanadas (ühisnimetusega MEERK) on ühe uhke kaariku veerema lükanud ja 15. aprilli õhtul tehti kaasasõitjaile esimene vahepeatus Tartu College’i saalis, et 2. novembril Eesti Majas puhanult ja hästi ette valmistatult lõpp-peatusse jõuda.

Loeng toimus sildi all „Elav rahvarõivas“ ja meie tublide daamide projekt kannab nimetust „Triipude lood“, sellest see eksitav pealkiri. Huvi selle projekti vastu oli suur ja Tartu College’i saal oli kuulajaist tulvil.

Helle Arro tutvustas külalislektorit, kelleks oli Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumist, kus ta on töötanud viimased kolmkümmend aastat, juhendades rahvarõivaste valmistamist. Möödunud aastal sai ta Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna „Rahvarõivatraditsiooni alalhoidja“. Kuna temast ja ta tegevusest sel alal alles hiljuti ilmus Eesti
Elus ülevaade, siis ma tema isiku juures pikemalt ei peatu, vaid lähen otse loengu juurde, mis valguspiltide najal tõesti elavalt esitati.

Kõneleja sõnutsi valitses 1930. aastatel rahvarõiva küsimuses Eestis kaks eri suunda. Ühed pooldasid rahvarõiva moderniseerimist, kaasaegse riidematerjali ja stiili kasutamist. Teised olid alalhoidlikumad ja soovitasid säilitada rahvarõivast võimalikult autentsena, nii nagu meie esivanemad seda kuskil pool kandsid. Teine vool jäi peale ja selles suunas on aastate edenedes pidevalt liigutud. 1950. aastatel omandas rahvarõivas passiivse vastupanu sümboolika: kui laulupidudel tuli esitada kohustuslikke ülistuslaule valitsevale korrale, siis vähemalt tehti seda eesti rahvarõivais. Ka oli kombeks kooli lõpuõhtul riietuda rahvarõivaisse, kuigi vahel lisandus sellele kohustuslik pioneeri kaelarätt.

Neil aegadel polnud paljudel isiklikke rahvarõivaid. Need kuulusid koorile, rahvatantsurühmale või mõnele muule organisatsioonile. Seetõttu oli üsna tavaline, et kõik esinejad kandsid samasugust riietust, rahvarõivas muutus mundriks. Hiljem hakati propageerima isiklikku rahvarõivast, mille põhilisiks tootjaiks olid ARS ja UKU. Viimased paar aastakümmet on tegutsenud Rahvarõivaste Valmistajate Kool, kus kõneleja on nõuandja ning juhendajana oluliselt kaasa aidanud.

Nii naiste kui meeste rahvarõivaist ERM mannekeenide seljas oli loendamatuid näiteid, mida lektor huvitavate vahemärkustega täiendas. Esitati ka fotosid pagulaste mitmesugustest üritustest, mis omandatud väliseestlaste vahendusel. Peamisteks kontaktisikuteks olid Ene Runge Torontost ja Helle-Mall Risti Austraaliast. Viimast vääristati 2006. aastal Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi auliikme tiitliga. Oli näiteid ka Venemaa eestlastest, kelle huvi eesti rahvarõiva vastu on elavnenud.

Kui kavatsetav moeparaad sügisel teoks saab, siis loodetakse valmistada ka selleteemaline videofilm. Enne loengu lõppu võttis veel lühidalt sõna Anu Jõe, kes pani koosolijaile südamele DVD valmistamist rahaliselt toetada, milleks kohapeal oli võimalus.

Kui kord traditsioonilise kohvi ja kringlini jõuti, tundus uskumatuna, et oli kuulatud tervelt kaks tundi ja tüdimust polnud kellegi olemuses märgata. Tänu kõnelejale ning korraldajaile.

Märkmed: