Ajakirjanik, väliskommentaator ja majandusteadlane, kes laulva revolutsiooni ajal aktiivselt poliitikas osales, on kirjutanud ülevaatliku teose, mis on pühendatud Eesti taasiseseisvumise 15. aastapäevale. Meenutussugemetega teos käsitleb Eesti lähiajalugu, analüüsides sündmusi aastast 1986, mil Nõukogude Liidus käivitusid mõisted perestroika ja glasnost, kuni 1991. aasta augustini, mil kuulutati välja taastatud Eesti iseseisvus.
Raamatus on 25 peatükki, kus vaadeldakse kogu Eestile kriitilist ja põnevat ajajärku üksikute teemade kaupa. Fosforiidisõjaga vallandunud poliitilise aktiivsuse tulemusena kerkivad esile sündmused ja luuakse rahvuspoliitilised ühendused nagu Muinsuskaitseliikumine, Hirvepargi meeleavaldus, Isemajandava Eesti (IME) ettepanek, Loomeliitude pleenum, Rahvarinne, Roheline Liikumine, Sõltumatu Noortefoorum, Töökollektiivide Liit, Rahvasaadikute Kongress, Kodanike Komitee ja Eesti Kongress. Nendega paralleelselt vaadeldakse ja analüüsitakse ka iseseisvuse tõkestamiseks loodud Interliikumist, EKP hääbumist, Toome ja Savisaare valitsusi, väliseestlaste sekkumist poliitilisse ellu ja Ülemnõukogu otsustavat rolli iseseisvuse toojana. Kulminatsiooniks on augustiputsh ja Toompea lossis toimunud kahe otsustava pingelise päeva reportaazh.
Väärtusliku lisa autori ladusale ja värvikale jutustusele annavad raamatu lõppu paigutatud põhjalik sündmuste kroonika, loetelu teemaga haakuvast kirjandusest ja isikunimede register. Peale selle on raamat varustatud ligi 150 fotoga, mis pärit Eesti Filmiarhiivist, autori erakogust ja internetist.
Sellist raamatut lugedes kerkib otsemaid üles küsimus: millena kirjapandut käsitleda? Kas ajaloona, memuaaridena või veel sootuks millegi muuna? Püüdkem abi otsida autorilt endalt, kes sellistele küsimustele püüab ennetavalt vastata. Oma saatesõnas ütleb Made, et lähiajaloo käsitlemine on keeruline, kuna peategelased on veel tugeva tervise juures ja mõned tegutsevad praegugi innukalt igapäevases poliitikas. Igal neist on oma vaatenurk ja möödunu kohta oma nägemus. Nii mõnedki on kõrvuti ühe asja eest võidelnud, kuid rängas poliitilises võitluses tülli läinud ja üksteisest eemaldunud. Erinevad tõekspidamised panevad inimesed antud hetke suhete kontekstis asju ümber hindama.
Oma töö kohta ütleb autor, et need ei ole stiilipuhtad memuaarid, kuid pihib samas, et kohati löövad värvikad üleelamised ja konkreetsed inimestevahelised suhted läbi. Isikute kohta hinnangu andmisel on autor enda sõnutsi püüdnud olla tagasihoidlik, mis siiski pole sajaprotsendiliselt õnnestunud. Lugeja silmaga vaadatuna võib aga kinnitada, et kindlasti pole ka sellega liiale mindud. Kuhupoole autori isiklikud sümpaatiad või antipaatiad kalduvad, on küllalt selgesti märgatav, kuid liigselt detailidesse laskumise kiusatusele, eriti viimaste osas, on suudetud vastu panna.
Niisiis on tegemist ikkagi memuaristika valdkonda kuuluva tööga, kus lähiajalooliste faktide luustikku katab subjektiivse hinnangu liha. Autorit veelkord otse tsiteerides tuleb nõustuda, et faktidega on võimatu vaielda isegi ajalooteaduses, kuid fakte ja tsitaate saab kasutada valikuliselt, et oma seisukohti kinnitada või mida tahes esile tõsta. Selles mõttes on individuaalne sündmuste tõlgendamine väärtuslik ja nende rohkus vajalik, sest nendest mõttekillukestest panevad tulevased põlvkonnad loodetavasti kord kokku objektiivse ajaloomosaiigi.
Ülaltoodu valguses ei tunne siinkirjutaja vajadust hakata vaagima autori poliitilisi seisukohti ega arusaamu. Kuidas olekski üks sündmusi ja olukordi eemalt jälginud isik suuteline seda tegema!? Saan vaid anda oma hinnangu teose väärtusele Eesti ajaloo seisukohalt. Oma põhjalikkuse, süstemaatilisuse ja ladusa esitusega pälvib autor austust ja imetlust. Küll aga kergitavad mõned tema vaated üles uusi mõtteid ja küsimusi, mis pakuvad ainet juurdlemiseks ning aruteluks, eriti eelseisvate Riigikogu valimiste valguses. Selleks vajame aga juba teist ja eriilmelist artiklit. Ehk jõuame sellenigi. Vahepeal ei saa aga autorile keelata aupaklikku kummardust.
