Kevadel võttis Poola seim vastu avalduse, millega pöörduti Venemaa poole, et viimane tunnistaks ja mõistaks hukka poola ohvitseride mõrvamise Katõnis ning nimetaks teo poola rahva vastaseks genotsiidiaktiks.

„Katõni kuriteo 65. aastapäeval tuletame meelde ka poola sõjavange, ohvitsere, politseinikke, tsiviilametnikke ja kohtunikke, kes hukati Kozelski, Ostashkovi ja Starobelski laagrites.

Alles siis, kui täpselt ja objektiivselt on uuritud neis paigus sooritatud kuritegude taust ja kui tragöödia süüdlasi on karistatud, saab võimalikuks löödud haavade paranemine ja taastuvad vajalikud naabrisuhted Poola ning Venemaa vahel,“ öeldakse seimi avalduses.

Seega, Venemaal tuleks ühetähenduslikult tunnistada, et poolakate hukkamine oli genotsiidiakt. Seimi saadikuid ei rahulda, et Venemaa pole seni avalikustanud andmeid Katõnis toimunu kohta.

Venemaa armee peaprokurör Aleksandr Savinkov kinnitas, et Katõni mahalaskmiste initsiaatorite nimed ei tule iialgi avaldamisele, kuna tegemist on informatsiooniga, mis kuulub riiklike saladuste valdkonda.

Poola seim avaldab veendumust, et kaks riiki peavad jõudma ühisele seisukohale termini „genotsiid“ osas, sest selleta pole võimalik konstrukstiivne ja rahumeelne dialoog nende riikide vahel.

Muidugi, tähtsusetu pole selle kindlameelse seisukoha puhul ka tõsiasi, et 600.000 poolakat võitlesid II maailmasõja päevil natsi-Saksamaa vastu liitlasvägede koalitsioonis. Ja olid ka poolakad, kes asjaolude sunnile alludes kuulusid punaarmee ridadesse.

Mida on meil vastu panna? Midagi kindlasti. Kasvõi laskurkorpuse tragöödia. Maa meeleheitlik kaitsmine 1944. aastal.

On ju selge, et rahvas ei saa olla küps vabaduseks, mida talle ei kavatsetagi kinkida. Vabadus tuleb võtta. Ja seda mitte ainult tänava tasemel, vaid ka kõige kõrgemates riiklikes tagatubades. Ja küsimus ei ole rahvusliku populatsiooni arvukuses, vaid rahvuslikus väärikuses.

Vladimir Putin ei anna meile kunagi andeks, et tema isa sai raskesti haavata 1941. aastal (metsavenna kuulist, muide) meie riigi põlevkivibasseinis. Muidugi võib küsida, mida tegi Leningradi linna hävituspataljonlane Eesti põlevkivitehaste kandis?

Kemplemine piirilepingu üle ja ümber tunnistab, et poolakaid meist ei saa. Puudub eelnimetatud väärikus.

Kus on eesti rahva küsimus ohvritest ristideta haudades? Tänane riigikogu seda küsimust ei esita.

Sealtpoolt on loota vast ajakirjanduse suukorvistamist. Toompealt ja Kadriorust minnakse rahulikule unele: pole meie probleem. Ärgates hakatakse jälle oponentide pihta pori loopima. Vaesed eeslid: tahaks siit kuhjast ja sealt kuhjast, tahaks aga ikka tantsida seda „oige-ja-vasembat“.

Ja idanaaber naerab, sest meie ei piuksatagi genotsiidist. Küüditamisi ja mõrvu pole olnud, toimus ainult mingi tagasihoidlikult pehme okupatsioonikene.

Märkmed: