Mariann Prooses
lemmik.postimees toimetaja
JAGA FACEBOOKIS
http://lemmik.postimees.ee/419...
3. august 2017
FOTO: Valgamaalane/Kunnar Rüsülainen/Scanpix
Eestimaa Loomakaitse Liidu juhatuse liige ja roomajate spetsialist Kadri Võrel soovitab rästikuga kokku puutudes rahulikult eemalduda, sest madu ise ründama ei kipu, vaid soovib ise inimesest eemale saada.
«Rästik läheb igal juhul eemale, ei maksa teda ainult ärritama hakata,» selgitab Võrel. «Eest ära jooksmisel ei ole mõtet, sest ta järgi tormama ei hakka. Ta on suhteliselt aeglane ja üsna pime, nii et inimest ta hästi ei näe.»
Rästikut peletab näiteks maapinna vibratsioon. Sammud ja jalgade trampimine on tema jaoks ohuallikas, mille eest ta põgeneda üritab ja see on efektiivne moodus tema eemale ajamiseks. «Juhul kui rästik on võtnud n-ö ähvardava poosi, siis on ta ühe koha peal paigal. Rästiku ründeulatus on 15-20 sentimeetrit, mida on täpselt nii palju, kui tema kael pea püsti ajamisel kõverdub. Ega rästikud inimest hammustada ei taha, sisisedes nad lihtsalt hoiatavad. Tal on sellest ainult hea meel kui inimene ära läheb,» rahustab Võrel madude kartjaid.
See, et madu sabaotsa suhu haarab, ennast n-ö rattaks keerab ja inimest veeredes taga ajama hakkab on Võreli sõnul müüt. Madu üritab igal juhul inimese juurest eemale saada, mitte teda meeleheitlikult taga ajada.
Külastades vabas looduses paiku, kus on teada, et piirkonnas on rästikuid, tasuks ettevaatuse mõttes kanda kanda kõrge säärega tugevaid jalatseid ning vaadata tähelepanelikult kuhu astuda. Ka see, et rästik just tihedas ja kõrges rohus peitub, ei pea alati paika. «Kui inimene kohtab rästikut, siis pigem just tiheda rohu kõrval lageda maa peal, kuhu rästik on tulnud peesitama. Kui inimene läheb teda häirima, üritab ta põgeneda ja vingerdab tihedasse rohtu. Tihe rohi on hea peitumiseks, aga kogu aeg nad seal kindlasti ei ole,» räägib Võrel.
Rästikute lemmikpaigad on tavaliselt kivihunnikud, vanad vundamendid, risuhunnikud (paigad, kuhu on ladustatud näiteks vana eterniiti või tõrvapappi). Telkima minnes tuleks valida alati lage koht, sest rästikutele head peesitamiskohad on näiteks kännud ja võibki näiteks juhtuda, et end kännule sättinud rästik võib hoopis lähedale püsti pandud telgi kõrvale sattuda. Juhul kui telk tundub piisavalt atraktiivne ja pime koht, võib rästik ka sinna ära eksida.
Kui rästik on sattunud koduhoovi, siis kehtib siingi seesama nõuanne, et tema eemale peletamiseks tuleks jalgu trampida. Selleks, et maost lahti saada, võib tõmmata kätte ehituspoodides müüdavad keevitaja kindaid, millest madu läbi ei hammusta ning ta lihtsalt ära viia.
Koduhoovi sattunud rästikuid aitavad peletada tugevad lõhnad. Ehituspoodides on saada näiteks spetsiaalne tugevalõhnaline maopeletusvahend, mis põhineb kampril. Ka tugevad eeterlikud õlid ei ole rästikutele meeltmööda.
Võrel rõhutab, et kindlasti tuleks rästikul ja nastikul vahet teha ning aias olevat nastikut ei maksa üldse karta. «Nastik on täiesti ohutu, kes pigem üritab alati põgeneda või ajada ebameeldivat haisu välja nagu üritaks näidata, et on ta juba jupp aega tagasi surnud. Inimest ta kohe kindlasti ei hammusta. Olen püüdnud sadakond nastikut, tõstnud neid isegi paljakäsi ja mul pole seni õnnestunud nastikult hammustada saada. Rästik on see, kes pigem paigale jääb ja talle on suurem tõenäosus kogemata peale astuda, aga ta ise ei ründa kunagi.»
