Oleme lugejaid mitmel korral teavitanud sellest, et tänavusele Seedrioru Suviharjale tuleb esinema Eesti üks menuansambel Kukerpillid.
Kukerpillide „ämmaemandaks-ilmaletoojaks“ oli televisioon. Kunstiinstituudi tormakatel pidudel aeg-ajalt eri koosseisudega üles astunud mehed said ettepaneku esineda Reklaamitelevisiooni saates.
1. aprillil 1972 olidki Kukerpillid esimest korda eetris. See on ka nende sünnipäev.
Ühest vanast koorilaulust pärit kikermarjadest sai Kikerpillid, mille muusikud omakorda suupärastasid kukerpalli järgi Kukerpillideks. Nii see algas.
Kukerpillide uskumatu olemisevisadus ja muusikatung on imetlusväärsed. Tegelikult on nad musitseerinud ju oma päevatöö kõrvalt. Nad on olnud ka pidevas muutumises ja kasvanud uusi stiilinõkse õppides ning ülesandeid püstitades suuremaks, kirjutab Immo Mihkelson 17. jaanuari Postimehes.
Allpool MERIKE KOGERI intervjuu Kukerpillide ühe alustajaliikme, arhitekt Ike Volkoviga.
See on nii tore, et Kukerpillid tulevad Seedriorgu esinema. Kas see on Teie esimene reis Kanadasse?
Mängisime eelmisel sajandil uue aasta peol Toronto Eesti Majas. Oli väga tore, kohtasime paljusid toredaid inimesi ja siiamaani on meeles ühislaulud.
Kus Te olete veel esinenud väljaspool Eestit?
Väga palju – alates Mehhikost ja Indiast. Palju Saksamaal, Hollandis (vanade purjelaevade meremeeste festivalid – shanty-festivals). Hollandis on meremeeste koor esitanud ka meie laulu „Rotterdam“. Palju ka Rootsis ja Soomes – seal on salvestatud ühisplaadid Sibeliuse Akadeemiaga, Soome Raadioga, ja veel üks uuem plaat Soome ühe kuulsama lauljaga, kes meie laulud soome keeles selgeks õppis. Meie saatsime teda. Austrias, Poolas ja Taanis oleme folk-festivalidel käinud ja lausa VIP-esinejad olnud. Igal pool on meid väga hästi vastu võetud, kuna püüame oma asja ausalt teha, nii hästi kui oskame. Me ajame oma Eesti asja, tutvustame Eesti laule, paneme neid uude kuube, uude vormi. Ja kui sa asja hingega ja ausalt teed, siis on hästi. Siis usutakse sind.
Teil oli hiljuti suur juubel. Kuidas seda tähistati?
Tegime juubeli puhul eelmisel suvel akustiliste pillidega tuuri, kus laulsime laule, mida kaua pole esitanud, väga tore oli. Ja tegime ka DVD, kus ühel plaadil ajalugu, vanad videod, teisel see juubelikontsert. Anti välja ka 3 CD-plaadi kogumik Eesti Kuld meie lindistustega. Väga ilus on Eestimaal ringi sõita ja inimestega kohtuda, väiksemates rahvamajades neile esineda. Eesti on ikka kaunis, ei väsi teda imetlemast.
See on tõesti vägev saavutus. Kust tuleb inspiratsioon ja tahtejõud esinemisteks?
Eks me ole nagu perekond. Sõbrad. Mõtleme ka juba ühtemoodi. Lihtsalt ei raatsi lahku minna, pillimängu maha jätta. Kui laupäeva õhtul kodus oled, imestab perekond, et kas midagi on lahti. Ja nii juba 36 aastat.
Te vist ei teeni igapäevast leiba muusika alal. Millised on teie elukutsed?
Toomas Kõrvits on sisustusarhitekt, ta on disaininud mööblit ja maju. Mina olen arhitekt, praegu ka Eesti Arhitektide Liidu esimees, enne kaua aega Tallinna peaarhitekt. Heiki Vahar on viiuldaja, olnud Eesti Raadio estraadiorkestri dirigent, vehkinud ka Eurovisiooni kontserdil ja suurtel esinemistel. Samas on ta hulgifirma pealik, tegeleb meditsiinitarvete kaubandusega. Arne Haasma on pedagoog, õpetab noori õpetajaid ja pillimehi, juhatab ka puhkpilliorkestrit. Kahjuks siit ilmast juba lahkunud meie liige Taivo Linna oli metallikunstnik – sepp. Tema tehtud on paljud Tallinna vanalinna väravad ja sepised. Me saimegi piltlikult öeldes alguse tolleaegses Eesti Kunstiinstituudis (praegu Kunstiakadeemia).
Mis on kõige enam meelde jäänud moment või esinemine Kukerpillide pikas ajaloos?
Neid on väga palju. Need on nii erinevad, et ühte ei oskagi välja tuua. Eks siis, kui rahvas kaasa laulab, rahvariietes tantsib. Tänu kuulajatele oleme me olemas, oleme tänulikud oma publikule.
Suur tänu! Nägemiseni Seedriorul!
Kukerpillid – Eesti rahvuslik aare
Kultuur
TRENDING
