Marje Aksli kirjutas 14. augusti Eesti Päevalehes: „Venemaa vallutas neljapäeval sümboolselt maavararikka Arktika, kui miniallveelaev sukeldus pooluse kohal kilomeetrite sügavusele, viies sinna Vene lipu… Kanada valitsuse meelest on aga Venemaa käitunud nagu suurte maadeavastuste ajastul, mitte tänapäevasele poliitikale kohaselt... Mõned teadlased arvavad, et põhjapooluse all võib olla peidus kuni kümme miljardit tonni naftat ja gaasi… „Praegu ei ole 15. sajand, ei saa sõita mööda maailma, panna püsti lippe ja kuulutada, et see on meie maa,“ ütles Kanada välisminister Peter MacKay.“
Venemaa maade hõivamise ambitsioonid, olgu need siis teaduse või „vabastamise“ sildi all, on hästi tuntud. Siiski leidub Vene ajaloos nii teadureid kui sõjamehi, kes on ausalt töötanud teaduse ja rahu huvides. Üks selliseid on tsaariaegne parun Eduard von Toll, kes sündis Tallinnas 1858 balti-saksa perekonda ning omandas Tartu Ülikoolis magistrikraadi 1882. Temast sai mitte ainult Venemaa, vaid kogu maailma tuntumaid Põhja -Jäämere maadeavastajaid ja geolooge. Alljärgnev artikkel kirjeldab lühidalt tema saavutusi ning müstilist surma.
Ida-Virumaal, Kukruse mõisa lähedal, põlispuude varjus, asub mehekõrgune kaljurahnust väljasaetud kivilahmakas, mis on nagu väike jäämägi, kui ta ainult valge oleks. Kivi on oma looduslikus värvingus aga lähedane mustale, ja nii peabki see olema, sest kivi on pühendatud Põhja-Jäämerel 1902. a hukkunud valgustuslike ideedega maadeuurijale Eduard von Tollile, kellele Kukruse ümbrus kodune oli ja kelle aadlisoost suguvõsa käes oli see mõis olnud generatsioone.
Eduard von Tolli uurimispiirkondadeks olid Siberi Põhja-Jäämere rannik Taimõri poolsaare kohal ning saared Laptevite ja Kara meres. Tema esimene ekspeditsioon oli 1884. a. Jana jõe suudmesse, kus leiti üks igijääs säilinud jääaegse ninasarviku korjus. Leiukoha kaardistamine läks nii edukalt, et von Toll pälvis St.Peterburgi kuulsamate teadlaste tähelepanu, ning ta saadeti 1886. a uurima Uus-Siberi saari Laptevite meres.
Seal elas von Toll läbi midagi imelikku. Olles ühel väikesel saarel, nägi ta enda arvates legendaarset Sannikovi maad. Ta kirjeldas nähtut järgmiselt: „Suurepärase nähtavusega ilm, ning kirde suunda vaadates me näeme selgesti nelja mäe siluetti, ilmselt Sannikovi maad, meist umbes 200 km kirdesse, ühinedes idapoolse madalmaaga.” See nägemus jäi saatuslikult von Tolli silme ette tema elu lõpuni.
Maadeuurijate seas peeti neil aastail elavaid vaidlusi, kas Sannikovi maa eksisteerib või mitte. Seda maad olevat nähtud juba 1811. a, kuid keegi polnud oma jalga sellele veel tõstnud, tõsistele püüetele vaatamata. Enamasti peeti seda maad fatamorgaanaks. Nüüd aga tõi von Toll ta jälle päevavalgele, ise selle maa olemasolusse tõsiselt uskudes.
Esinedes 1887. a Peterburis Vene Teaduste Akadeemias, püüdis von Toll saada toetust uuteks avastusretkedeks Uus-Siberi saarestikku. Oma järgmisel ekspeditsioonil (1893-1894) tegeles ta depoode rajamisega Nansenile, kui too valmistas oma alusega „Fram“ ette teed põhjanabale. Ka Nanseni arvates oli Sannikovi maa vaid viirastus.
Eduard von Tolli neljas Põhja-Jäämere ekspeditsioon lõppes ruttu.
Ekspeditsiooni laevaks oli tsaari admirali Makarovi uus jäälõhkuja „Jermak“, mis hakkas varsti lekkima, mistõttu tuli sõita dokki Inglismaale. Seal olles sai von Toll Peterburist telegrammi, mis rabas teda õnneliku üllatusena: „Meie soov on, et Te hakkate uue ekspeditsiooni juhiks ülesandega avastada ja kaardistada Sannikovi maa.“ Järgnevad sündmused arenesid kiiresti. Suvel 1899 kandis von Toll Akadeemiale ette oma plaani, mis kiideti heaks ja mida otsustati rahastada 180.000 rublaga ning mis nimetati „Vene Polaarekspeditsiooniks“.
Von Toll ostis norralastelt tugeva hülgepüügilaeva, millele andis nime „Zarja“. Ekspeditsioonist võttis osa 20 meremeest-teadurit. „Zarja“ väljus Kronstadist pärast pidulikke tseremooniaid tsaari ja tsaarinna osavõtul 23. juunil 1900 ning purjetas Tallinna, kust läks sõit edasi mööda Taani ja Norra rannikut Murmanskisse. Seal võeti peale 60 kelgukoera. Kara merre jõudis „Zarja“ 9. augustil, mil jäädi talilaagrisse Taimõri jõe suudme lähedal.
Augustis 1901 purjetati edasi itta, Laptevite merre. Siin alustas von Toll tõsiselt Sannikovi maa otsimist. Varsti oli aga „Zarja“ jälle jäävangis ning meeskonda ähvardas toidunappus. Lubatud raha ja aeg olid otsa saamas, ent Sannikovi maast polnud von Toll näinud veel jälgegi.
Von Toll valmistus nüüd oma kõige pingutavamaks suusaretkeks. Nagu eelaimuste survel andis ta „Zarja“ kaptenile kirjalikud korraldused, mis algasid sõnadega: „Minu kadunuks jäämise või surma puhul…“ Retk algas 5. juunil 1902 kolme kaaslase, kolme kelgu, kahe kajaki ja 18 koeraga. Von Tolli siht oli jõuda Bennetta saarele Uus-Siberi saarestikus, mille vetes pidi „Zarja“ ta oktoobris üles otsima. Ebaõnnestumise korral oli von Toll valmis Bennettal talvituma 1902/1903. Kusagil Bennetta taga pidigi Sannikovi maa asuma. Retke pikkus Bennettale oli üle 800 km.
„Zarja“ jäi septembris jäässe kinni. 22. jaanuaril 1903 asusid kaks päästemeeskonda von Tolli otsima. Suurte raskustega jõudis üks meeskond 3. augustil Bennetta saarele, kus leiti von Tolli sõnum: „Täna alustame tagasiteed lõunasse, kaasas toidumoon kolmeks nädalaks. Tervised korras. 26. oktoober 1902. a.“
Otsimisretked Bennetta saarel ja selle ümbruses jäid tulemusteta. Von Toll tunnistati seaduslikult surnuks 5. detsembril 1904. Tõenäoliselt hukkus ta koos oma meeskonnaga novembris 1902.
Seoses Eduard von Tolli hukkumisega on mitmeid vastamata küsimusi. Miks oli ta Bennetta saarelt lahkumas nii vara ja pealegi aastaajal, mil meri oli saare ümber kõige kardetavamas olukorras – rüsijää, lobjakas, õhuke jää, avavesi jääpankade ümber? Oli just alanud ka polaaröö. Talve veetmine saarel olnuks loogiline tegu, sest seal oli palju merelinde, põhjapõtru ja jääkarusid. Von Tolli onni oli maha jäetud hulgaliselt laskemoona.
Kas oli ta jälle näinud Sannikovi maa siluetti nagu 1886. aastal? Kas tabas teda tuhin kohe sinna rühkida, et sellest maailmale teatada? Või oligi Sannikovi maa midagi muinasjutulist – kord kerkides, siis jälle vajudes mere rüppe?
Avastusretked Põhja-Jäämeres jätkusid ning aasta-aastalt sai üha selgemaks, et Sannikovi maad ei ole olemas, pole kunagi olnudki. Kuid von Tolli ennastsalgav tahe otsida ja leida ja uurida seni tundmatuid maid inimlikust avastuskirest aetuna – see seob teda kokku Nanseni, Amundseni, Scotti, Shackletoni jt aatekaaslastega. Põhja-Jäämeres Sannikovi maad ei ole, aga seal on tükike Ida-Virumaa Kukrusest.
(Viited : Barr,W. 1981. Baron Eduard von Toll’s last expedition : the Russian Polar Expedition 1900-1903. Arctic. Vol.34. Nr.3.)
Kukruse parun – Jäämere uurija
Kultuur
TRENDING
