Pildil: Helju Salumets (esiplaanil) ja Helgi Sooaru (taga) koos pereema
Marget Pihu ja viie pojaga kaheksast uue maja ees.
Foto: Tiina Sarv
Marget Pihu ja viie pojaga kaheksast uue maja ees.
Foto: Tiina Sarv
Kõik algas õmblusmasinast
Õed Helju Salumets ja Helgi Sooaru on Pihude pere ammused tuttavad ja heategijad. Tutvus sai alguse Kanadas elavate prouade mõttest kinkida õmblustööd oskavale paljulapselise pere emale õmblusmasin. Edasi on aga läinud nii õnnetult, et on tulnud kinkida veel teinegi masin, sest esimene hävis tules. Tänuliku meelega mõtleb Marget Pihu ka lahkunud Aino Tammerkile ja tema abikaasale Heinole, kes samuti on nende perele nõu ja jõuga abiks olnud.
Kaks tulekahju ja ühe uputuse (mullune suurtorm rasis kõvasti Andres Pihule piirivalve poolt antud ajutist mereäärset kodu) üle elanud pere oleks võinudki oma kurva saatuse üle kurtma ja käed rüpes istuma jääda, aga elu ja lapsed nõudsid oma.
Juba mullu jõulude ajal ütles pereema Marget Pihu end uskuvat, et uues majas hakkab kõik paremini minema. Inimesi, kes uue maja ehituseks raha annetasid, oli ligi tuhat. Oma osa maksis kindlustus ja midagi saadi ka vana krundi müügist. Nii ongi perel ilus kodu ilma võlgadeta käes ja enamik sisustustki ostetud. Puud-põõsad on istutatud ja kartul maha pandud. Maja ümbruses on aga teha veel omajagu.
Et lastest saaksid ausad tööinimesed
Suures, avatud köögiga toas on soemüüriga pliit. Pereema paneb kohvikannu tulele, 13-aastane Janek valmistab hoolega võileibu ega hoia seejuures võiga sugugi kokku. Tema soov on kokaks saada.
Marget Pihu ütleb, et ta ei ole lastelt väga häid tunnistusi nõudnud. „Peaasi et keegi klassi istuma ei jää.“
Seda pole ka juhtunud.
„Meie soov isaga on, et nad kõik saaksid keskhariduse ja kutse ning selle me neile ka võimaldame,“ räägib Marget Pihu.
Poisid on kooli juures rakkes ka pärast õppetööd: kes käib puutööringis, kes sporditrennis. Kui Viljandis oma talus elades oli laste koolitee pikkus üheksa kilomeetrit, siis nüüd on minna vaid kilomeeter.
Nii et midagi head võib ka halvas leida.
Praegu üheksandas klassis õppiv Anvar unistab ehitaja elukutsest.
12-aastane Janar on aga nii hea õppija, et tema võib kunagi ülikooli sammaste taha pääseda. Aeg näitab.
Kohvilaud on kaetud, toas sebib puudel Bella, kes tähelepanu võitmiseks nagu põrkepall õhku hüppab.
Külalised annavad emale ümbriku, et ta saaks midagi vajalikku osta, ilma ei jää lapsedki. Suuremad poisid teenivad juba ise jõudumööda: käivad metsas pohli korjamas ja viivad siis marjad kokkuostu. Esimese saadud raha eest toodi ka emale maiustusi.
