Just äsja saabusid Kosovost Eesti ajakirjanikud, kes tutvusid seal nädala jooksul Eesti kaitsejõudude tegevusega.

Eestil on Kosovos ca 120 sõdurit, kes hoiavad seal rahu albaanlaste ja serblaste vahel. 500 aastat tagasi olid albaanlased ja serblased üks rahvas, aga Ottomani impeerium ja Euroopa lahutasid nad nii, et ühtedest said moslemid ja teised jäid ortodoksideks. Marssal Jossif Bros Tito suutis neid umbes 50 aasta jooksul (1944-1992) enam-vähem vaos hoida, aga vana vihkamine ja vaen on nüüd tõusnud pinnale ja praegu paistab, et rahu jaluleseadmine Kosovos on võimatu.

Eestlased moodustavad ühe kolmandiku Balti pataljonist – BALTBATist, mis kuulub Taani väeosade koosseisu. Kordamööda saadab iga Balti riik oma väekontingendi kuueks kuuks Kosovosse. Praegu on Eesti kord.

Eesti kaitsevägede juhataja viitseadmiral Tarmo Kõuts käis Kosovos meie rahuvalvajatega kohtumas eelmisel nädalal, temaga olid kaasas ajakirjanikud Kadri Liik ja Erik Boltowski Postimehest, Andres Kuusk Eesti Televisioonist ja allakirjutanu Global Estonian'ist ning kaitsevägede pressiesindaja Peeter Tali.
Kohe pärast Kosovosse saabumist viidi meid sealsesse ÜRO esindusse. Kreeklasest kapten juhendas meid ja andis pressikaardid, mida olime kohustatud kandma kogu aeg. Kosovos viibimise ajal, viie ööpäeva jooksul, külastasime relvastatud sõdurite saatel Serbia ja Albaania linnu ning külasid.

6000 itaalia karabinjeeri kol. Giuseppe Lanzillotti juhtimisel teenivad Kosovos Albaania ja Montenegro piiri lähedal. Suur osa Eesti väekontingendist elab tema juhitavas laagris ja koos käiakse operatsioonidel. Rääkisime temaga Eesti sõduritest. Minu ameerika inglise keel oli siin suureks abiks, sest vestluskaaslane unustas peagi, et ma olen eestlane, ning oli minuga seetõttu nii avameelne kui üldse olla saab. Kuulsin, et eestlasi peetakse Kosovos äärmiselt professionaalseteks, nende peale võib alati kindel olla. Hiljem, kui ma kõnelesin Taani rahuvalvajatega eesotsas Danbati juhi kol. Tom Stoltenbergiga, kelle naine on pärit Texasest, kuulsin temaltki sama – Eesti sõdureid austatakse ja hinnatakse Kosovos väga kõrgelt. Aga samas kinnitas ta ka, et tema meelest pole Kosovo veel valmis vabaduseks ja et rasked ajad võivad meie vägedel seal veel ees olla, seda enam, kui albaanlased mõistavad, et nende vabadus ei saabu veel niipea.

Meie Kosovos viibimise ajal sai autopommi lõhkemise tagajärjel surma üks ÜRO esindusse kuulunud ohvitser. Rahu tagamine on vägagi tõsine ja eluohtlik tegevus.

Et saadaks aru, milliste probleemidega rahuvalvajad silmitsi seisavad, tooksin ühe näite. 13. sajandist pärit Serbia klooster, mida Prantsuse rahuvalvajad kaitsma pidid, põles maha otse prantslaste silme all. Kosovo albaanlased põletasid selle ajaloolise mälestusmärgi maatasa eelmise aasta märtsis ja ainuke, mida prantslased üldse teha suutsid, oli evakueerida nunnad ja tulistada lihtsalt õhku.

Kui 2000 albaanlast ja serblast hakkasid kogunema Austerlitzi silla juurde, et saada kontroll selle üle, oli ainukeseks silda kaitsvaks väeüksuseks väike rühm lätlasi BALTBATist. Lätlased ei jäänud sinna käed rüpes ootama ega pistnud plehku. Nad näitasid, et on valmis kasutama jõudu, kui selleks on tarvidus. Rahvahulk vajuski laiali ja sild jäi ÜRO rahuvalvajate kontrolli alla.

Taanlasest komandör oli kindel, et Eesti sõdur oleks käitunud sama otsusekindlalt. Ta lisas, et taanlased on õnnega koos, et eestlased on need, kes taanlaste seljatagust kaitsevad.

Üks serbia kunstnik rääkis mulle, et pärast seda, kui ta oli tutvunud eestlastega, mõistis ta, et eestlased saavad tõepoolest aru, mida peavad albaanlased praegu üle elama, sest ta oli näinud Global Estonian'is ilmunud fotosid ja lugenud artikleid Narva linnast pärast seda, kui venelased olid selle rusudeks pommitanud. Ta nägi fotosid eestlastest, kes põgenesid surmahirmus 1944. a. sügisel oma kodumaalt. Sama juhtus ju Kosovos. Hoolimata sellest, et albaanlased on moslemid, pole tema sõnul tegemist ususõjaga. Kunstniku hinnangul said ortodokslastest serblased Läänest rohkem abi, eriti pärast 11. septembrit.

Mägiteed on Kosovos nii halvas seisus, et alati ei saa neid teedeks nimetadagi. Seepärast olin siiras vaimustuses dzhiibijuhtidest, kes meid sõidutasid. läbi väikestest mägikülakestest, kus jagasime meid uudistama jooksnud lastele maiustusi. Meie autojuht rääkis, et vahel peab ta masina kinni ja joob kohalike elanikega kohvi.

Mulle tundus, et kõikjal olid inimesed siiralt õnnelikud rahuvalvajaid tervitades. Sest nii albaanlased kui serblased teadsid, et vastasel juhul tapaksid nad üksteist armutult. Sageli elavad nad kõrvuti ja kui sa külastad üht ja kuulad tema juttu, siis usud sa, et tal on õigus. Lähed siis teisele külla ja kuulad teda, juhtub sama – paistab, et temal on õigus. Nii oled sa tõesti segaduses. On raske mõista, kuidas sajandeid kõrvuti elanud inimesed võivad üksteist nii põhjalikult vihata. Vihkamine on pärandatud edasi noortele põlvkondadele ka täna.

Seni, kuni mõlemad pooled suhtuvad oma sõjas surma saanutesse kui märtritesse, peavad ÜRO rahuvalvajad Kosovos viibima, ja see aeg on pikk, selles olen ma kindel.

Kosovos Eesti väeosas on ka vapraid eesti tüdrukuid. Ma võin uhkusega kinnitada, et eestlased võitlevad rahu eest Kosovos nagu üks mees. Kaitstes rahu Kosovos kaitseme me kogu maailma, seega ka oma kodu.



Viido Polikarpus
ajakirja Global Estonian väljaandja

Märkmed: