Küllap tunneb suurem osa Toronto eestlasi Viia ja Raivo Männamad, kelle cateringi-teenusest ja suurepärastest toodetest on juba aastaid siinses eestlaskonnas lugu peetud. Tubli töö ja väsimatu energiaga on nad jõudnud oma äri loomiseni — Hillside Cafe on tegutsenud edukalt juba üle kolme aasta ja töökal pererahval rahulikku momenti naljalt ei ole. Eriti nüüd enne jõule. Aga algus siin maal polnud sugugi lihtne ja et ennast üles töötada, tuli kõvasti vaeva näha.
Kolme lapse ja 200 dollariga võõral maal
Männamad saabusid Eestist Kanadasse 1989.a. kolme koolilapsest pojaga, kes olid siis 7-, 11- ja 15aastased. Raha vaid 200 dollarit. Ega algus kerge olnud, aga nagu nad ütlevad, suhtusid siinsed eestlased nendesse väga hästi ning abistasid igakülgselt. Lastele anti riideid ja oma esimese elamise said nad samuti eestlase käest. Mitu aastat tehti igasuguseid töid, et end ära elatada — ei jäädud ootama ega paigale tammuma. Viia oli Eestis olnud raamatupidaja, Raivo olnud mööblitegija, töötanud tuletõrjes ja restoranis ning oskused olid mitmekülgsed. Huvi toidutegemise vastu oli neil mõlemal olemas ning mõne aja pärast said nad tööd Enno Õunapuu juures, kes pidas tollal Eesti Maja kohvikut. Nagu nad meenutavad, toimus tollal palju eestlaskonna pidusid, pidevalt käis külalisi Eestist ja seega olid ka toitlustajatel käed-jalad tööd täis. Hiljem töötas Viia ühe Toronto tuntud cateringi-tegija juures ja tasapisi kogunesidki vastavad kogemused.
1995.a. tuli ootamatult müügile üks pagariäri Scarborough's — üks soome pagar, kes oli seda tööd teinud 40 aastat, tahtis oma äri müüa ja hind, mis ta küsis, oli üllatavalt mõistlik. Männamad otsustasid proovida; oli tegu, et laenu saada, kuid oli toredaid inimesi, kelle abiga see õnnestus ja nii alustatigi oma äriga. Endine omanik käis ka ise abiks oma tuntud tooteid tegemas ning Männamad hakkasid eestipäraseid tooteid pakkuma. Äri hakkas minema, kundede seas oli palju eestlasi ja soomlasi ning ühtekokku asuti seal seitse aastat. Siis tekkis mõte kesklinnale lähemale kolida ja hakati vaikselt seda mõtet teoks tegema. Nende keskmine poeg Taaniel, kes praegu on nende peapagar, lõpetas George Brown'i College'i pagari erialal, töötas Toronto parimate kondiitrite juures, kuid oli valmis sealt ära tulema, et töötada perekonnafirmas.
Mängukaru taignarulliga soovis head algust uues kohas
Maja aadressiga 594 Mount Pleasant Road osteti neli aastat tagasi. See on Männamade kodu ja äri: keldris on pagaripool, I korrusel kohvik ja pood ning ülemisel kahel korrusel oma elamine. Varem oli seal elanud üks naine, kes pidas all mänguasjade poodi. Kui nad sisse kolisid, oli ta jätnud neile kingituseks mängukaru, millel taignarull süles, soovides head algust uues kohas. Südamlik algus oli tehtud.
Maja kohandamine — keldrid tuli sügavamaks teha, et see oleks sobiv pagariärile, ja asjaajamine võttis umbes aasta, ning kolm aastat tagasi avatigi kohvik ja pood. Kuigi võetud oli suur risk, loodeti, et kõik õnnestub hästi — pererahvas on äärmiselt töökas ja kuna tegemist on täiesti omaenda äriga, ei peljata öötundidest lisa võtta ning sellist piiri, kus lõpeb töö- ja algab isiklik aeg, neil polegi. Südamega võtavad tööd ka pojad. Taaniel tuleb tööle juba kell 3 hommikul, et asuda küpsetama — poe avamise ajaks kl. 8 peavad olema värsked tooted valmis ja kenasti letis. Miikael on õppinud Seneca College'is majandust, tema peal on müügitöö poes. Ka vanem poeg Lauri, kes töötab küll mujal, aitab alati kaasa, tehes reklaamid jpm. Lauri peres kasvab kaks last.
Selliseid rahulikke hetki nagu sellel pildil on Viia ja Raivo Männamal üsna harva. Foto: K. Tensuda
Viia ja Raivo sõnul on neil hea, lausa kuninglik tunne, kuna kõik on nende oma — eelmises kohas (plazas, kus pagariäri asus) oldi siiski üürnikud, kuigi business kuulus neile. Siiamaani tõstetakse asju ümber, muutes sisekujundust ja mõeldes, mis võiks paremini sobida; mõte on midagi isuäratavat aknalauale panna, mis juba möödujatel suu vesiseks võtaks ja sisse meelitaks... Tegemist on väga kauni ja toreda ümbruskonnaga, naabrid on sõbralikud. Sealsamas läheduses asub Peetri kirik ja elab üsna palju eestlasi.
Pakutavat on palju: leivad, saiad, pirukad, küpsised, salatid, supid, võileivad, magusad saiad, stritslid... Kuna inimesed on tänapäeval muutunud väga terviseteadlikuks ja tahetakse teada, mis aineid toitudes kasutatakse, on kavas see informatsioon kõikide toodete juurde kirjutada.
Alati mõeldakse, mis võiks rahvale meeldida, pakkuda midagi teistsugust, kui on tavalises poes. Kundede seas on palju eestlasi, aga ka teiste rahvuste esindajaid; nende kohvik on saanud heaks lõunasöögi kohaks ümbruskonna kontorite ja poodide töötajatele. Rahvast tuleb ka kaugemalt, mis näitab, et nende toidust peetakse lugu — seda saab nii kohapeal süüa kui kaasa osta. Muidugi valmistatakse peotoite ka mitmeteks sündmusteks väljaspool.
Praegune jõulueelne aeg on eriti kiire — juba tehakse verivorste, piparkooke, küpsiseid, marineeritud angerjat... 11. ja 12. detembril kl. 11—15 toimub Eesti Maja suures köögis nende jõulumüük, kus tulevad müügile kõik traditsioonilised jõulutoidud ja muud head-paremat. Jõulutoitu saab muidugi ka nende poest. Tööd on palju ja ega alati ainult oma pere jõududega välja ei tulegi, nii on võetud tööle ka noori abilisi.
Tavaliselt lubavad Männamad jõulude ja uue aasta vahel endale puhkust, kuid sel aastal plaanitakse hoida pood ka sel ajal kolmel päeval lahti — 28., 29. ja 30. detsembril, et võimaldada inimestel uue aasta pidustusteks toitu osta.
Jõuluaega võrdlevadki nad justkui tippsportlase eluga: kes väsib, puhkab vahepeal, aga ahju üldse välja ei lülitata, töö käib pidevalt. Ikka ühise perena, hea meeskonnana, ühise eesmärgi nimel — oma töö tulemuste nägemine annab palju jõudu. Nagu näiteks rahvast täis pood.
