Reis algas 9. augustil enne päikesetõusu, kui Tiiu Nõmmik, Kristina Agur, Eliis Voksepp ja mina (Raja Raudsepp) „pakkisime“ endid pikaks sõiduks autosse. Ärevusega ootasime aega, kuni sõidame Lakewoodi laagri uhkest laeva kujuga väravast mööda. Jõudsime õigel ajal kohale ning saime ka Eesti Majja minna, kuulama Eestist tulnud Kajaka salka, kes rääkisid oma gaidi/skaudi kogemustest — näiteks Eesti Ranna matkast, mis kestis 38 päeva. Neidsamu gaide ja skaute õppisime nädala jooksul laagris hästi tundma — nad andsid laagrile vaimu juurde!
Kuigi oli väga kuum, läks avamine sujuvalt. Ühendriikides on komme, et malevate laagri juhtimine on laagri ajaks formaalselt üle antud maleva juhi poolt laagri juhile ja siis vahetatakse jälle kätt laagri lõpul. Olin vaimustatud laagris olnud USA juhtidest. Üld gaidlaagri juht oli ngdr. Virve Jõks Lane, hellakeste all-laagri “Tähekogu” juht ngdr. Ingi Triantafylidis, gaidi all-laagri “Laululaane” juht gdj. Marika Ets ja vanemgaidide all-laager “Kullamaa” juht gdj. Irene Kuhn. Gaid- ja skautlaagrid toimusid koos ühe laagrina, üld-skautlaagri juht oli skm. Peter Fischgrund. Kõik juhid olid väga vastutulelikud ja tegid rasket tööd, kandes oma toredat gaidi- ja skaudivaimu. Oli imponeeriv, et juhid elavad küll üksteisest kaugel, kuid said ikka laagri tegevusi koordineerida. . Meil on Kanadas see „luksus“, et saame laagri koosolekuid pidada vähemalt kord kuus, kus tavaliselt on kõik kohal! Sel aastal oli Ühendriikides mälestuslaager, mille tõttu oli laagri nimeks “Lakewoodi Liiv” — tuletatud laulu nimest, mille kirjutas hästi tuntud ja eelmisel aastal lahkunud Jyri Kork. Igal hommikul lipuheiskamisel luges laagri teema kohaselt gdr. Urve Põhi meile mõnest kadunud gaidjuhist, et noored teaksid endistest silmapaistvatest eesti gaidluse eestvedajaist.
Päev enne lõpetamist oli külalispäev, kus iga all laager sai kõikidest teistest laagritest läbi käia, nii gaidide kui skautide omadest. Olen ise nii harjunud meie Kanada laagritega, et oli põnev näha, kuidas laagreid mujal peetakse. Oli ka huvitav erineva maastikuga harjuda. Lakewoodi liivast läbi kõndida on tõesti midagi muud kui Kotkajärve kaljudest üle sammuda.
Laager läks väga hästi korda — oleks tahtnud, et see oleks kestnud rohkem kui üheksa päeva. On suur tahtmine järgmisel suvel jälle minna! Eliis Voksepp võttis laagrimuljed kokku nii: “Toit oli vahva ja Lakewoodi liiv ise niisama soe ja vastutulelik kui terve Lakewoodi laagri rahvas.”