Kuldse Klubi emadepäev Vancouveris - Estonian World Review

Kuldse Klubi emadepäev Vancouveris

Eestlased Kanadas | 22 May 2009 | TTEesti Elu

Vancouveris elavatel eestlastel on kombeks olnud igal emadepäeval korraldada emadele aktus ja lõunasöök.

Lõuna pakkumine on jäänud Kuldse Klubi ürituseks ja toimub Meie Kodus nende tavalisel kolmapäevasel koosviibimise päeval, mis on kõige lähemal emadepäevale.

Aeg on aga võtnud ära palju vanu klubi liikmeid ja ka abikaasasid, kes serveeriksid emadele toitu ja teenindaksid neid. Juba mitmeid aastaid telliti siis söök väljastpoolt, aga praegusel juhatusel on kombeks seda ise teha. Nii sündis see ka tänavu – rikkaliku külmlaua valmistas ja serveeris praegune juhatus.

Tänavune emadepäev algas pildistamisega Meie Kodu aulas ja jätkus seltskonnaruumis, kus ootasid dekoreeritud lauad. Enne lõuna juurde asumist esitas päevakohast enda loodud luulet Aleks Aavik, oma emadepäevade mälestustest Vancouveris rääkis Krista Tanner ja lõpuks lauldi tavakohane „Ema süda“.

tt

Lisame siia ka Eva Vabasalu emadepäeva-teemalise mõtiskluse (lühendatult, vabas tõlkes):

Emadepäev on pidulik sündmus ja meenutuste päev. Meil kõigil on / on olnud emad ja vanaemad, kelle õrn või tugev puudutus on meisse jälgi jätnud. Mõned meist on kaotanud oma ema haiguse ja surma läbi juba varases nooruses; siis tuleb läbi ajada hoolitseva ema mõttelise kujutisega. Ema töö pole kergete killast, see nõuab pikki tunde ja eneseohverdust, kuid ta on kõige tähendusrikkam kõigist elukutsetest ning tasu selle eest monumentaalne ja ületamatu.

Meie, need õnnelikud, kelle emad on olnud tugevad, kaitsvad ja armastavad ning jätnud meile järgimiseks selged jalajäljed ja nostalgiliste mälestuste peidetud aarde –, just nende auks pühitseme maikuu teist pühapäeva emadepäevana.

Vancouveri Eesti Selts ja pensionäre ühendav „Kuldne Klubi“ austavad igal aastal emasid. Krista Tanner pidas tänavu emadele sel puhul südamliku kõne. Isegi lõhnavate sirelite ja maikellukestega täidetud vaasid kõnelesid emade imelisest rollist.

See oli ka päev, mil vanaemad ja vanavanaemad ei pidanud absoluutselt midagi tegema, nad võisid lihtsalt istuda, oodates telefonikõnet, lillebuketti, kutset lõunasöögile või kaarti.