Kui laseme mõttelõngal rännata 58 aastat tagasi, siis meenub aasta 1944 koos jõuludega väga mitmesuguste mälestustega. Osa meist, kes olid jõudnud Rootsimaale — kuningriiki, võisid tähistada pühi rahulikus, sõjast laastamata maal. Osa jõudis purustatud Saksamaale, kus käis veel sõda. Siiski polnud seda õiget jõulumeeleolu isegi vabas Rootsis, kuna kodukohta olid sisse tunginud võõra riigi sõdurite hulgad — kes kuulutasid maailmale, et nad vabastasid Nõukogude Eesti, unustasid aga ütlemata, et loomavagunid olid jälle valmis seatud Siberi teekonnaks. Nüüd võime jõulupühi tähistada vabas ja jõukas riigis. Võib-olla liiga rikkas, kus rahal on suur võim ja selle heaks ohverdatakse kõik. Rahu- ja rõõmupühadest on tehtud müügi- ja ostupühad.
Jõulukoosviibimise avas klubi esimees Heikki Paara, öeldes tere tulemast kõigile. Erilise tähelpanu osutas ta kõige kaugemalt saabunud külalisele, Tartumaa praost Joel Luhametsale, järjekordsele Peetri koguduse õpetajale. Heikki Paara avaldas heameelt, et kohal oli ka Toronto Naiskoor, mida juhatas meile kõigile hästi tuntud pianist/koorijuht Asta Ballstadt. Suurim tänu esimehelt kuulus aga peotoimkonnale (27 liiget). Need virgad naised ja mehed olid kogunenud Eesti Majja juba kell 8 hommikul, valmistades ette ilusa piduruumi maitsekalt kaetud laudadega. Klubi esimees tänas veel käsitööringi loteriile annetatud võitude eest. Loterii peakorraldajaks oli Agnes Mänd.
Veel andis Heikki edasi ühe pensionäri mõtisklusi eelmisest korrast, lisades juurde möödunud nädala omad — tead sa, ma olen kindel, et kõik, mida ma ei leia, on kuskil kindlas paigas. Ma olen kui kõndiv faktide varaait. Olen ainult kaotanud võtme oma varaaita. Lisaks veel palju muud.
Praost Joel Luhamets rääkis enne söögipalvet oma saabumisest siia maale. Ta ütles — ei saa arugi, et olen võõral maal, kuna minu ümber kõlab eesti keel ja tunnen end väga koduselt. Kõneles lühidalt oma elust Eestis. Kuulsime, et ta on kirikuõpetaja ametit alustanud Saaremaal. Raske on igakord uskuda, ja Võrumaa mees jutustas loo Saaremaa meestest, isast ja pojast. Poeg ootas isa kojutulekut hirmununa, kuna ta oli lõhkunud isa peegli, mis oli sel ajal suur varandus ja palus, et isa teda ei löö. Kui isa talle kõik andestas, siis ta seda ikka veel ei uskunud. Ainult kui isa andis pojale oma kõige väärtuslikuma asja — surnud ema pildi — siis ta uskus. Jõulud on rahu, rõõmu ja tunnete pühad. „Et me võiksime Sinu õnnistust tunda palgest palgesse, Jeesuse nimel — Aamen,“ lõpetas praost Luhamets.
Järgnesid rõõmsameelsetelt laululindudelt viis jõulukohast laulu: „Kuljuste helinad“, „Jõulud“, „Tuhat valgust“ (solistid Tamara Norheim-Lehela ja Helmi Viksten), „Lõunamaine Jõulu hällilaul“ — Jamaikast saabunud trummilööjaga, „Jõulud kodutalus“. Kõik laulud võeti kuulajaskonna poolt vastu rohke aplausiga. Kõige rohkem hinge puudutav oli viimane.
Jõulukombeid Eestis ja loterii
Heikki Paaralt kuulsime veel vanadest jõulukommetest. Jõulud on alati olnud perekonna pühad ja rahupühad. Igal 24. detsembril kuulutab Eesti president välja Jõulurahu ja käib kirikus. See komme algatati Rootsi kuninganna Kristina poolt juba 17. sajandil. Esimene jõulupuu püstitati Tallinnas Raekoja platsile aastal 1441. Kuulsime veel palju läinud aastasadade jõulupühade kommetest.
Siis luges esimees ette kõik loosi võidupiletite numbrid koos võitudega. Kahes seerias oli kokku 40 võidupiletit (müüdud olid need vist enne peo algust).
Pensionäride Klubi on oma esimehe õhutusel ja väsimatu tööga jõudnud siin Torontos eesti organisatsioonide esiridadesse. Liikmete arv ulatub juba üle kolmesaja ja tegevus aina suureneb. Tegijateks-eestvedajateks on kuldsete aastate ja südametega vastutustundlikud hallipäised tublid eesti naised ja mehed, kes rühivad kindlasti edasi. Tagasivaatamiseks pole neil aegagi, eesotsas liikmete poolt lugupeetud esimehega.
Lõpuks võib öelda, et Pensionäride Klubi rühib nii arvuliselt kui oma tegevusega esimese koha poole, kui ta seda juba maakondlike organisatsioonide käest ei ole üle võtnud. Selleks parimad soovid ja jõudu tööle.