Kurvatooniline seepärast, et tervitustes nimetati korduvalt naisringi suurt panust Teises maailmasõjas invaliidistunud eesti sõjameeste eest hoolitsemisel aastakümnete jooksul Saksamaal ja pärast Eesti taasiseseisvumist kodumaal, mida nüüdsest peale enam ei toimu. Nii mitmedki sõnavõtjad soovitasid ümbermõtlemist ja töö jätkamist vaatamata tervislikel põhjusil kahanevale liimeskonnale.
Kuid otsus oli langetatud. Invaliide Toetav Naisring ei tegutse enam organisatsioonina. See ei tähenda aga kadumist Toronto seltskondlikust elust. Isegi mitte abistamistegevusest. Eesti aupeakonsulaadi uue aasta vastuvõtul kõneles naisringi esinaine Helju Salumets ja andis aupeakonsulile üle toetusümbriku. On võimalik, et see ei jää viimaseks. Kuldsüdametega daamid on ennegi üllatanud meie ühiskonda.
Helju oli ka see, kes oli kokku kutsunud ringi liikmed 21. jaanuaril Eesti Maja kohvikusse, et ühiselt lõunatada ja meenutada möödunud päevi tubases soojuses, kui väljas paukus pakane. Oli veel teinegi põhjus. Kodumaal tegutsev Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing oli saatnud igale daamile nimelise tänukirja neile osutatud abi eest. Tänukirja said järgmised endised Invaliide Toetava Naisringi liikmed: Heli Härm, Helma Jürima, Juta Kübarsepp, Evi Linderoos, Eha Lupp, Aino Mitt, Eevi Moks, Anne Orunuk, Ann Pajuäär, Ene Paulus, Irje-Ann Pihlberg, Helju Puldre, Oldi Põder-Muistla, Leida Randlepp, Leida Reinas, Leida Roosimäe, Helju Salumets, Helgi Sooaru, Alvine Toots, Hilda Truupere, Õie Türk, Aino Virkus, Emilie Vooglaid.
Pärast einetamist lilledega kaunistatud pika laua ääres ja paaritunnilist jutlemist otsustati edaspidigi meie ühiskodus Toronto Eesti Majas kohtuda iga kuu kolmandal teisipäeval kell 12.00 päeval. Aastakümnete jooksul andmiserõõmust saadud sõprus püsib igavesti.
