Näe, olemegi jälle sealmaal, et üks aastanummer saab igavikku saadetud ja uus trügib uksest sisse. Ei oota kutset, suulist ega kirjalikku, lihtsalt tuleb ja vana muutkui kasigu jalust. See on elu raudne seadus, et vanad kaovad ja uued tulevad asemele. Tulevad, võtavad juhtimise oma kätte, sikutavad ühte ja teist ohjaaru, ütlevad nõõ ja tpruu siis, kui nemad eaks ja õigeks peavad ning loom tirigu aga koormat nende tahtmist mööda. Joosku tihedat traavi, lasku mõnusat sörki vai lonkigu niisama ja lingutagu kõrvu.

See kõik on iseendast ea ja õige. Mis kõrgemalt poolt on sisse seatud, selle vasta mina ei lausu kunagi kurja ega vastalist sõna. Aga ülevõtjatele natuke sõbralikku manitsemist on mul küll varuks. Sest vata, kui sa oled selle ilma padrikutest pidand sedasi läbi pugema, et alati õiget teerada ees ei oldki, siis ole sünni poolest kuitahes rumal inime, aga su rõivaste külge jääb tillukesi tarkuseebemeid pidama nigu takjanuppusi. Neid jusku ei kõlba endaga auda kaasa vedada. Peaks nigu püksid neist puhtaks kloppima, aga mitte koos muu prahiga põrmandule maha, vaid poetama mõne noorema inimese taskupõhja, kust ta need ülesse leiab, kui äda kätte tuleb. Ja kätte ta tuleb, uskuge mu juttu.

Obene on üks väegade tark loom. Auturooli võib istuda iga poisike, anda jalaga kaasi ja peoga pasunat, et oitke eest, uljas noorus tuleb. Kaeramootoriga nii ei saa, et kargad aga kaarikusse, laksutad keelt ja keerutad piitsa. Obene teab täpselt ära, kas ohjad on õige peremehe käes vai on posser pukki sattund. Kui sa looma ingeelu ei tunne, siis läheb su koorem esimese teekäänaku peal kraavi. Ruun vaatab sind silmakirjalikult kaastundliku pilguga ja peab pikkade ammaste taga peenikest obusenaeru. Vankrit teele tagasi ta ei vea, seal ei aita piits ega palve. Rakenda aga suksukene lahti ja joose alevisse trakturit ostma.

Ega ma seda juttu niisama ajaviiteks ei eieta, mul on ikke peris tõsi taga. Ma olin vana mees juba siis, kui tähtraamatule saba taha kasvatasin. Nüid olen muidugist veelgi vanem ja peaks nigu pillid kotti panema, aga pole kedagi leid, kes edesi kirjutaks. Kui leiaks, siis ütleks rahumeeli, et uus aasta viis vana saasta. Ise paneks kaks kätt risti rinna peale ja vaataks paksu pilve veere pealt, kudas noor ja värske rohi aljendab.

Kui keski teab kedagi, kellele mul poleks äbi oma anesulge üle anda, siis juhatage ta minu manu. Ma teen talle ikke eksami kah, ega muidu ei saa. Vahepeal ead vana aasta lõppu teile kõigile!

Märkmed: