Külm sõda lõppes alles nüüd?
Möödunud nädalal teatas USA president George W. Bush Moskvaga saavutatud kokkuleppest tuumarelvastuse oluliseks vähendamiseks. BBC teateil peaks tuumalõhkepeade arv 10 aasta jooksul vähenema praeguselt 6—7-lt tuhandelt 1700 kuni 2200-ni. Nendesse arvudesse on suhtutud mõnel pool skeptiliselt, sest kõnealusestki kogusest piisab maailma paljukordseks hävitamiseks. Raadio Vaba Euroopa (RVE) andmeil on USA abiga viimastel aastatel Venemaal juba lahti monteeritud tuhandeid tuumalõhkepäid ning hävitatud sadu ballistilisi rakette. See on olnud Ühendriikidele kulukas ettevõtmine, mis siiani on maksma läinud 3 miljardit dollarit.
Päev hiljem teatasid NATO tippametnikud Moskvale erilise rolli andmisest alliansis. Viimase liikmesriikide välisministrid tõmbasid Islandi pealinnas Reykjavikis efektselt joone alla 11. septembri järgsetele kõnelustele Moskva osaluse üle NATOs uue Vene-NATO ühisnõukogu loomisega. Maailma pressis arvati sel puhul, et nende kahe kaaluka poliitilise sündmusega pandi sümboolselt Külmale sõjale tegelik ja ajalooline lõpp-punkt. See seisukoht on mõneti üllatav, sest tavaliselt seostatakse Külma sõja lõppu N. Liidu lagunemise ja Berliini müüri langemisega. Kui meedial siiski õigus on, oli Reykjaviki kohtumine tõesti sümboolse tähendusega, sest samas paigas algas USA ja N. Liidu suhete soojenemine 1986. aastal Ühendriikide tollase presidendi Ronald Reagani ja N. Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Mihhail Gorbatshovi kohtumisega.
RVE andmeil on paralleelselt ettevalmistustega relvastuse piiramise leppe allakirjutamiseks kõne all ka Venemaa massihävitusrelva varude hävitamine. USA Kongressis arutatakse võimalust siduda see Venemaa miljarditesse dollaritesse ulatuva välisvõla vähendamisega. Miks? Põhjus on lihtne — Venemaad peetakse nimelt selliseks riigiks, kust terroristid saavad endale praegu kõige hõlpsamini massihävitusrelvi osta.
11. septembri terrorirünnak New Yorgile, mis kõigutas tugevasti maailma poliitilisi alustalasid, avaldas ka suurt mõju Moskva suhetele USA ja NATOga. Aasta eest võis Venemaa käitumisjoont NATO, ja eriti selle edasise laienemise suhtes iseloomustada ettevaatlikuna või isegi tõrjuvana. Kreml protestis valjuhäälselt ka USA raketikilbi kava vastu.Tänaseks on kõik muutunud, sest mõlemad pooled on astunud vägagi otsustavaid ja kaugeleulatuvate tagajärgedega samme koostöö parandamiseks.
Aktiivse diplomaatilise tegevuse ja poliitilise manööverdamise tulemusena kauples Venemaa endale pärast 11. septembri sündmusi välja õiguse osaleda NATO tähtsate otsuste langetamisel — ja saigi nüüd selle.
Samas teatasid NATO ametnikud esmaspäeval, et alliansi tegevuse tuum — kaitsta oma liikmesriike võimaliku kallaletungi korral — pole muutunud ja et ehkki Venemaa saab kaasa rääkida terrorrismivastase võitluse ja humanitaaroperatsioonide osas, pole tal vetoõigust NATO otsuste suhtes. Putin tõttas esmaspäeval teatama, et Venemaa pole huvitatudki NATOga ühinemisest. Muidugi, sest viimane tooks ju kaasa ju mitmeid tülikaid kohustusi ja suuri väljaminekuid. Milleks Kremlile kõik see, kui kaasarääkimise õigus on tal nagunii olemas?!
Nii tabas siis andekaks strateegiks tituleeritud Vene president Vladimir Putin jälle kaks kärbest ühe hoobiga: ühendada Venemaa lääne julgeolekustruktuuridega, suurendades sel viisil siseriiklikku stabiilsust; ning sai teisalt vabad käed arveteõiendamiseks tshetsheenidega, mida ta ka hoolega kasutanud on. Vastutasuks on Moskva viimasel ajal omakorda näidanud teatud leebumise märke nii NATO laienemise kui raketikilbi programmi käivitamise suhtes USAs.
Siiski on hea, et Külm sõda nüüd kindlalt lõppenud on ja et endistest vaenlastest on sõbrad saanud. Maailm võib kergemalt hingata.
Arvamus
TRENDING
