Andres Herkel Kõne Hirvepargis 23. augustil
Rahvusvahelist poliitikat ja geopoliitikat on sageli vaadeldud suure
malelauana. Seal on hulk mänguvälju, mille kontrolli pärast võideldakse.
Võitlejad on maailma suurvõimud, aga väiksemad rahvad jäetakse justkui
passiivse malevälja staatusesse. Kui Molotov-Ribbentropi pakt 69 aastat
tagasi sõlmiti, siis olid suurvõimudeks NSV Liit ja Saksamaa. Tänapäeva
maailmas etendavad seda rolli ehk kõige selgemini Venemaa ja Ameerika
Ühendriigid, aga ka Hiina ja mingil määral Euroopa Liit. Enamus suurvõime –
või vähemalt pooled – endiselt ei ole demokraatlikud.
Ka Venemaa agressiooni Georgia vastu on viimastel nädalatel püütud
selgitada malemängu analoogia kaudu. Näiteks nii tähtsas Briti ajalehes
nagu „Times” kirjutas sama lehe endine Moskva korrespondent Michael Binyon
14. augustil kommentaari pealkirjaga „Vladimir Putini meisterlikkus teeb
Läänele mati”. Rõhutagem, et jutt pole mitte kuulsast ropendamisvormelist,
vaid malemängu matist. Mulle jääb see kujund küll sügavalt arusaamatuks,
sest kui Georgias toimunut tõesti male võtmes analüüsida, siis on üks pool
sel suurel malelaual otsustanud mängida pigem ragbi reeglite järgi.
Aga on veel midagi, mis teeb malemängu analoogia mu meelest veel enam
küsitavaks. Asi on selles, et males on väljad passiivsed, neid saab
lihtsalt vallutada või kontrolli alla võtta. Isegi kui leppida röövelliku
geopoliitika paradigmaga, kus väiksemad maad nagu Eesti või Georgia või
Tiibet või koguni nii suur maa, nagu seda on Ukraina, on lihtsalt väljad,
mida vallutada ja allutada, siis ei ole sellised väljad teps mitte
passiivsed, vaid nad osutavad vastupanu isegi siis, kui nad on okupeeritud.
Eesti kultuur ja eesti rahvuslus hoidis meid alles läbi pika nõukogude
okupatsiooni aja. Putin võis küll tahta Georgia täielikult vallutada ja
upitada võimule Kremli kuulekad marionetid, aga oleks raske ette kujutada,
kuidas saaks niisugune lahendus olla jätkusuutlik. Piltlikult öeldes tuleb
selleks panna iga grusiini kõrvale üks vene püssimees. Georgia maleväli ei
ole passiivne ja seal ei mängi Venemaa vastu mitte Ühendriikide
ambitsioonid, nagu arvavad mõned ühekülgsed ja väikerahvaste osas harimatud
vaatlejad alates eespool nimetatud vähetuntud Binyonist ja lõpetades laialt
tuntud Anatol Lieveniga. Ei, ennekõike avaldavad seal vastupanu georgia
keel kultuur ja rahvuslus, mida ei saa püssitorudega alistada.
Ka tiibeti budistlik kultuur ei ole vaatamata pikaajalisele Hiina
ülemvõimule alistunud. Nüüd püütakse Tiibet põlvili suruda sellega, et Suur
Lääneraudtee asustab sinna kümnete ja sadade tuhandete kaupa uusi hiinlasi
ja mõnedel andmetel on pealinnas Lhasas põliselanike protsent langenud
42-ni. See olukord on ähvardavalt sarnane Eesti rahvusliku koosseisu
kunstlikule muutmisele, mis toimus enne nõukogude võimu kokkuvarisemist.
Rahva iseolemise tahe põhineb eeskätt rahvuskultuuril. Kultuuril põhineb
rahvaste ärkamine ja ühise rahvustunde teke; kultuuril põhineb ka vastupanu
võõrvallutajatele ja tahe kasutada iga võimalust selleks, et kadunud
iseseisvus uuesti üles ehitada. Seevastu liig suur kaldumine
kollaboratsionismi, kasvõi KGB-s ja komparteis tehtud karjääri
tunnustamine, kõneleb kultuuri kaitsemehhanismide ohtlikust nõrkusest.
Õnneks eesti rahva enamus ei kiitnud sellist karjääri kunagi heaks, nagu ei
tekkinud meil ka nõukogude ajal tendentsi anda lastele venekeelne haridus.
Meie kultuuri kaitsemehhanismid toimisid päris hästi.
See jagatud osadus, mis meid seob ja millest ma kõnelen, väljendub meie
jaoks ühteviisi nii Lutsu „Kevade” kui Kiviräha „Rehepapi” tundmisel, aga
ka nendel lauludel, mida me paar päeva tagasi öölaulupeol koos laulsime. Me
võime koos kinnisilmi lõpetada laused nagu „Kui Arno isaga jne…” või „Seal,
kus Läänemere lained jne… Just selle jagatud osaduse ajel elame kaasa Eesti
sportlaste saavutustele, koguneme öölaulupeole ja Hirveparki, astume
Kaitseliitu ning teeme annetusi Vene agressioonist räsitud Georgiale, sest
meie kultuurimälu teab, mis on vabaduse hind, kui Kreml oma mõjusfääridega
nii-öelda malet mängib.
Rahvuskultuuri tugevusest sõltub tohutult palju. Püstitagem siis küsimus,
kuidas muuta Eesti kultuuriline vastupanuvõime tugevamaks? Ja teiseks, mis
on need tüüpilisest õõnestusmehhanismid, millega rahvaste
kultuuriidentiteeti lõhutakse? Aga rääkides eesti keelest ja kultuurist,
peame paratamatult rääkima ka sellest, et meie rahvuslikku koosseisu on
okupatsiooni perioodil oluliselt muudetud.
Kasvõi viimaste Georgia sündmuste taustal tuleb teadvustada, et meie hulgas
ja kõrval on palju neid, kes eesti keelt ei oska või oskavad halvasti ning
kes saavad oma arusaama ajaloost ja versiooni jooksvatest sündmustest
Venemaa infokanalite vahendusel. Pean adekvaatse venekeelse infovälja
kujundamist äärmiselt oluliseks, aga tunnistan samas, et pigem on see
hädaabinõu aastate jooksul piisava tähelepanuta jäetud probleemide
lahendamiseks. Põhiprobleem on eestikeelse ja eestimeelse koolihariduse
nõrkus. Meil on siiani kohati tegemist koolijuhtidega, kes ei tunne eesti
keelt ja ajalooõpetajatega, kes ei tunne või ei taha tunda Eesti ajalugu.
Tunnustades haridusminister Tõnis Lukast selle eest, et lõpuks ometi on
algatatud üleminek eestikeelsele gümnaasiumiharidusele, kutsun ma
haridusministeeriumi ja kogu valitsust väga tõsiselt nende probleemidega
tegelema. Me ei saa lubada hariduslikku segregatsiooni (teiste sõnadega
„eraldamist” ehk „lahkukasvamist”), sest see on potentsiaalne oht Eesti
lõhestamiseks. Ma kutsun ka kultuuriministeeriumi leidma raha
rahvusringhäälingule – kasvõi seda, mis kevadel nii kergelt erakanalitele
jäeti –, et vähendada infolõhet Eesti ühiskonna eri osade vahel.
Millised ohud võivad meie kultuurivälja varitseda? Kõigepealt see, et meil
on ikkagi liiga vähe lapsi. Teiseks see, et ikkagi me pöörame
rahvuskultuurile liig vähe tähelepanu, sest arvult väikese rahva kultuur
nõuab suurt pühendumist. Kolmas oht on hiiliv keeleline, hariduslik ja
kultuuriline lahkukasvamine, millele eespool viitasin.
Euroopa rahvuskultuuride teke on olnud sarnane. Üsna ühtemoodi reageeriti
saksa XVIII sajandi filosoofi Johann Gottfried von Herderi üleskutsele
koguda rahvalaule ja muud vanavara ehk pärandit, millele oli võimalik
ehitada rahvuslik identiteet. XIX sajand oli rahvaste ärkamise aastasada.
Muuhulgas on Herderi mõjuga seletatav see, miks paljud Ida-Euroopa slaavi
rahvad suutsid kujundada erineva ja eraldi rahvusliku identiteedi. Ma
arvan, et see on hea, aga mööngem, et Venemaal leidub tänini mõtlejaid, kes
arvavad vastupidi – et näiteks ukrainlased ja valgevenelased ei peakski
olema eraldi rahvad, vaid slaavlastena on nad pigem vene rahva osad.
Mingil moel on herderlik äratus ulatunud ka väljapoole traditsioonilist
Euroopat – kindlasti näiteks Kaukaasiasse, aga ka kaugemate Aasia
rahvasteni. Olümpiamängud on pannud maailma väga palju mõtlema Tiibetile.
Tiibeti rahvuskultuur erineb päris palju Euroopa traditsioonilisest
rahvuskultuuri mudelist. Nimelt on Tiibetis üsna autentselt säilinud see
unikaalne budistlik kõrgkultuur, mis kujunes Indias meie ajaarvamise
esimestel sajanditel. Samas ei ole Tiibet budismi mahajaana koolkondade
konserveerija, vaid elava traditsiooni kandja, mis areneb ja on
kohanemisvõimeline kaasaegses maailmas. Antagu tiibetlastele vaid võimalus
ja imetletagu, kui suurt mõju on nüüdismaailmale avaldanud üsna
väikesearvuline Tiibeti pagulaskond Läänes. Tiibeti rahvuskultuur on
usukeskne, rahvuslik eliit ja kultuuriintelligents koosneb pea eranditult
munkadest ja nunnadest. Sestap tahab Hiina RV nii kiivalt saavutada
kontrolli Tiibeti usuelu üle.
Nagu enne olümpiamängude avamist, nii levitatakse ka täna üle maailma üht
üleskutset. Süüdakem õhtul kodudes küünlad selleks, et mõelda Tiibeti
saatusele. Aga mõelgem sealjuures ka sellele, mida me saame teha – igaüks
meist – selleks, et meie endi keel ja kultuur ja rahvuslik identiteet
oleksid täie tervise juures. Ja mõelgem sellele, mida me saame teha teiste
rahvaste toetuseks.
Üks on kindlasti selge: mitte ühegi paktiga ei saa jagada suurriikide
mõjusfääre nii, et kultuurid sellele vastupanu ei osuta. Riikide piire on
ajaloos ümber joonistatud, aga see pole kunagi tähendanud, et sellega on
automaatselt ja üheselt ümber joonistatud ka kultuuripiirid. Ei ole, sest
kultuur osutab vastupanu! Tugev kultuur elab üle mis tahes molotovid ja
ribbentropid. Mitukümmend aastat pärast Molotov-Ribbendropi pakti sõlmimist
kirjutas eesti luuletaja Hando Runnel sügavas nõukogude surutises:
„Kui Molotov ja Ribbendrop
meid nülgisid – see oli ropp,
see oli ropum veel kui ropp,
mis Molotov ja Ribbendrop…”
Nendes ridades peegeldus meie mälu ja kultuuriline vastupanu. Aitäh!
www.herkel.net 