Fotod: Arvo Kannast
3.–5.05.2019 toimusid Bonnis Haus Annabergis EÜSLi Eesti Kultuuripäevad.
Reede, 3. mai
Kahinad ja sahinad, tered ja kallistused, naksuvad trepid ja kolksuvad uksed, vihmasabinad lossi akende taga ... “Kuidas küll saaksin sinule tõlkida minu keelt?” küsib blond, meile veel tundmatu sümpaatne daam kitarriga… Olemegi astunud sellele emotsioonide Ameerika raudteele veel teadmata, mis meid ees ootamas.
Daam istub ja laulab prantsuse keeles. Kuidas küll võib üks tämber mõjuda, eriti kui täpselt aru ei saa, millest seal laulus juttu on ...
Daami nimi on LEMBE LOKK (laulja ja instrumentalist, Pariis).
“Kui ma räägin prantsuse keeles, siis tunnen ma ennast intelligentsena. Kui ma räägin inglise keeles, siis tunnen ma ennast lahedana. Kui ma räägin eesti keeles, siis tunnen ma, et olen vaba.” /Lembe Lokk/
Kõik, kes me seal saalis istume, mõtleme omi mõtteid ja me haakume sellega, mida Lembe loeb ja laulab.
LIINA DEUTSCHLERi eestvedamisel leiame end ilmakaarte järgi paika panemas “kus kandi mehi oleme”. Kamba peale kokku tuleb päris kopsakas summa aastatest, mida võõrsil elades juba turjal kanname.
Õhtu edeneb jutuajamistes, veinitamises ja ka poliitilistes mõtiskeludes ...
Laupäev, 4. mai
“Kuidas küll saaksin sinule tõlkida minu kiindumust, sihikindlust, armastust?” Sõit üles kurvide poole sellel raudteel jätkub ...
“KES MA OLEN?” MERLE KARUSOO (lavastaja ja õppejõud, Tallinn).
Kuidas kirjeldada inimest, kes nii mõnegi siin saalis istuja elus ikka ja jälle on omal viisil teatud rolli mänginud, ilma et ta seda kunagi teadnud oleks? Kes ta siis on? 20. sajandi elulugude koguja, lavastaja, õppejõud, inimene, kes on sügavalt veendunud oma algatuse mõttekuses.
IGAL INIMESEL ON ÕIGUS OMA ELULOOLE. /Merle Karusoo/
Sündmus vastab küsimusele, mis juhtus? Sündmus on see, mis muudab tegevuse käiku. Algatus sai tehtud 1980. aastal, kui Karusoo läks koos üliõpilastega rahva sekka koguma elulugusid. Toonased 7. klassi lapsed kirjutasid omad lood kirjandina ja sellest sai esimene lavastus “Me oleme 13aastased”. Esimene edu ... Toimus sündmuste jada – laste mäss ja sellele järgnenud kuulus “40 kiri”. Paljud meist on seda lugenudki.
Järgnes uus kogumine, seekord juba abiturientidelt ja nende kirjandite lugudes oli juba eos sees see, mis hiljem järgnes poliitilisel tandril. Sealt tuligi siis esimene projekt “KES MA OLEN?” (esialgu veel siiski mitte selle nime all). 1987 loodi PIRGU Arenduskeskus. Esimene lavastus “ARUANNE”, mida saatis plahvatuslik edu! Tänaseks ulatub elulooraamatute arv sadadesse.
Kena sõna INTEGRATSIOON, mida kuuleme tänapäeval õige tihti. Eestis on see ju läbi aegade probleem eestlased versus venelased.
Venelaste probleemiks olid nende endi vanemad ja Suur Isamaasõda, mis oli ja on veelgi neile väga suure tähtsusega.
Karusoo algatusel koguti lugusid vene lastelt ja nad esitasid omi lugusid projektis “Kes ma olen?” eesti keeles, kuulajaiks nende vanemad, kes eesti keelt ei osanud! Mis tunne võib see küll olla, kui vaatad ja kuulad oma last rääkimas keeles, millest aru ei saa, kuigi elad aastaid just sellel maal, kus seda kummalist keelt räägitakse?
Mis oli selle juures siis positiivset? Kõigepealt see, et vanemad ja lapsed teineteisega rohkem suhtlema hakkasid, lood said ju teineteisele räägitud, ükskõik millises keeles. Mängud ja laulud ja tegevused lastega, mis tegid neile natukegi enam mõistetavaks eesti kultuuri tagamaad. Laste arusaamine sellest, kus nad tulevad, kus tulevad nende vanemad ja vanavanemad. Sarnaselt toimusid tegevused ka eesti lastega, sest meiegi laste ja vanemate ja vanavanemate vaheline ühismälu pole just mitte alati märkimisväärse pikkusega.
Nüüd aga elulood meie endi seast, lavastatud Merle Karusoo juhendamisel.
Merle Karusoo, Margus Tabor, Jaanis Valk.
Fotod: Arvo Kannast
Aitäh teile Marje, Maie, Merike, Karin, Aita ja Anneli, et lubasite sisse piiluda oma eludesse. Neid lugusid kuulates oli mõnikord liigutuspisar silmanurgas ja teinekord rõkkasime naeru lagistada.
See oli teiepoolne kurv sellel emotsioonide Ameerika raudteel, see oli väga veenev!
Suguvõsauurimisest ajaloolase perspektiivist rääkis FRED PUSS (Eesti Isikuloo Keskuse juhataja, Tartu, www.isik.ee).
On isikulood, on perekonna ehk suguvõsa lood, on kohalood. Kõiki neid valdkondi ühendab üks sõna ja see on GENEALOOGIA – maakeeli põlvnemine ja selle uurimine.
Selgub, et seda minevikku nii tegudes, nimedes, kirikuraamatutes ja lugudes talletatuna jätkub meil ju aastasadade tahagi, ole vaid uurija ja leia see endale huvitav üles!
Liivimaal esimesed perekonnanimed 1822–1826, Eestis 1834–1835. 70 000 suguvõsanime, 31 000 erinevat perekonnanime, 7000 mitmes kohas esinevat perekonnanime ja 24 000 unikaalset nime. Lisaks veel teadmine, et 1930. aastal eestistati ligi 200 000 nime, ja asi läheb veelgi keerulisemaks.
Ka laupäevane ilm oli otsustanud meie Ameerika raudtee illusiooni täielikult kaasa teha ning ere päikesepaiste vaheldus rahe ja vihmasajuga korralike vaheaegade järel.
Noorte ring LIINA DEUTSCHERI eestvedamisel koosnes seekord ka pisut vanematest noortest. Teemaks “Otsin kodu, ootan pakkumisi – mitmekultuuriline identiteet.”
Dokumentaalfilmidega on juba kord omalaadne asi – nad kas on väga huvitavad tegijale ja vaatajale mõlemale või nad on väga huvitavad tegijale endale. Seekordne film “AHTO. UNISTUSTE JAHT” oli mõlemas kategoorias suurepärane. Tegija JAANIS VALK (dokumentaalfilmide režissöör ja näitleja, Tallinn/Võru) on saanud selle filmi eest kolm auhinda – parim dokumentaalfilm, parim montaaž ja ta ise aasta tegija! Mida siia juurde veel lisada? Vaid seda, et seda filmi peab ise nägema, kirjeldamisel pole mõtet.
See oli meie raudteel üks kõva keeruga kurvist sõit üles kõrgustesse, kus paistis maailma ookean ja üks eesti kindlameelne ja kangekaelne ja uhke ja oma otsustele truuks jäänud esmaklassiline meresõitja ja purjetaja!
Mõned faktid filmilooja poolt. 2007/08 sattus Jaanise kätte Anto Juske õhuke raamat “Eesti esimene ümbermaailmapurjetaja Ahto Valter” (ilm. 2000) Tekkis huvi ja lugu hakkas hargnema, lisandusid Rudolf Valteri (Ahto isa) päevikud, fotod materjalid Käsmu Meremuuseumist, vendade vahelised kirjavahetused ja veel kord fotod, fotod ja üks materjal andis alguse teisele ja neid saabus kaugelt Floridast ja Inglismaalt ja Eestistki.
Kogu filmimaterjali kogumise lugu meenutab lausa “Seiklusjutte maalt ja merelt”, erandiks vaid see, et kogu ettevõtmine pole fantaasia vili, vaid täielik reaalsus, mis mahtus kümne aasta sisse!
Raudtee kurviks on seekord kurv nimega sihikindlus ja see on pikk ja keerukas kallutamine!
Laupäeva emotsioonide sõidule pani punkti näitleja MARGUS TABOR (Tallinna Linnateater, Hiiumaa) etenduses “MAMMA LOOD”. “Vaata, Mamma on üks ametinimetus nagu von…”, “Mamma oli üks kehastus kõigest, mis on hiidlase sees: pealtpoolt käre, aga seestpoolt soe ja armas.”
Neid lugusid kuulates pidime kohati nii südamest naerma, et vesi silmis! Millise sümpaatse ja väikese inimliku muigega suunurgas see Mamma meile kõigile tuttavaks sai ja kaasa mõtlema pani. Neil, kel õnne olnud, on ka vähemalt tükike sellist Mammat olemas olnud!
Siis, kui laulud lauldud said, tuli ükskord ikkagi öö ...
Pühapäev 5. mai
Kuidas küll saaksin sinule tõlkida minu usku, teadmisi ja lubadusi ...
Hommik koos EELK pastor MERIKE SCHÜMERS-PAASIGA. Jumalateenistus.
Dr TRIINU PETERS (Duisburgi-Esseni Ülikool) “Kes ma olen, mis minust saab?” geneetiku vaatevinklist.
Geneetika on jõudnud ühiskonda, see puudutab meid kõiki; genotüüp- näitab, millised kromosoomid meil on, kromosoome saab mõõta; mis on geneetiline riisiko kogu elu jooksul ja kuidas saab seda vähendada? Need ja paljud teised mõisted ja meie geneetilised keerdkäigud said selgitatud ja mõnedki, seni vaid arusaamatud sõnakombinatsioonid, leidsid lihtsamal tasemel selgitused. Igal juhul üks suur ja lai töömaa aastakümneteks – selline oli esmamulje.
Viimane kõneleja AIRIS MEIER “Kes ma olen?” päevapoliitiku seisukohalt. Nagu sellisel puhul käib asja juurde ka väike provakatsioon – ÕIGUS JÄÄDA EESTLASEKS?!
Teemadeks hargmaine eestlus ja mitmikidentiteet; globaalne eestlus (kogu maailm ja Eesti); meie kui eestluse kandjad välismaal; miks ja kus meid siis vaja läheks; defineerimata ja raske probleem kodakondsuse suhtes. Meile tegelikult tuntud probleemid, millega ikka ja jälle kokku puutume. Üks mõte siiski, mis kõlama jääb – iga eestlane on oluline, elagu ta Eestis või välisriigis.
Enne, kui minekule seame, kujutagem korraks ette, et astume maha sellelt nädalalõpu emotsioonide Ameerika raudteelt, veel pisut muljetest kõikuvana, ja satume Eurovisiooni laulukonkursi žüriisse ... Kuulutatakse välja esinejad – EHA SALLA ja ANNELI AKEN! Esitamisele tuleb teos EÜSLi KULTUURIPÄEVAD 2019 ANNABERGIS! Esitus on meisterlik, valik on parim, emotsionaalselt suurepärane doseering. Hüppame oma kohtadelt püsti ja hõikame kooris: 12 punkti, 12 points!! Super ja suurepärane! Tublid! Braavo!
Kohtumiseni järgmisel aastal!
Merike Miländer
Fotod: Arvo Kannast
