Kui Bonni äärelinnas asuva Annabergi lossi seinad oskaksid kõnelda, siis võiks nad Eesti Rahva Muuseumis museaalina arvele võtta. Lisaks kolletunud tapeedile, viltuvajunud maalidele ja pragunenud krohvile on nendel seintel talletunud sedavõrd paks kiht väliseesti kultuuripärandit, et mõnekümne aasta pärast annaks see uue põlvkonna ajaloolastele ja etnoloogidele hea uurimismaterjali, mille kallal nokitseda. Aga seinad paraku ei kõnele. Kõneleda saavad vaid need, kellel on olnud võimalus selle kihi tekkeloo tunnistajateks olla.
Minu jaoks oli see neljas kord veeta kevadine nädalavahetus armsaks saanud Annabergis heade sõprade ja Eestist saabunud kultuurisaadikute muhedas ja vahetus seltskonnas. Ühtlasi on see neljas kord, kui mul on palutud läbielatut kirjalikus vormis taaselustada. Õnnetuseks on varasematel aastatel midagi pakilist vahele tulnud või siis on tint ootamatult ära kuivanud, aga seekord läks teisiti.
Sedapuhku algas kõik reedel, 31. märtsil 2017. Annabergi tee olid sõita võtnud enamasti need, kes on saanud väärt kultuuriüritusest varasematel aastatel maitse suhu või siis tunnevad kedagi, kes teavad kedagi, kes säärast kogemust oma nahal on tunda saanud ja sellest ligimestele pajatanud. Ja osalejad ei pidanud ka seekord kahetsema. Esimene õhtu oli pühendatud teatrile. Eesti-Saksa sugemetega näitleja Toomas Täht esitas Lot Vekemansi monoetenduse “Juudas”, kehastudes piiblitegelaseks, kellele on seni teiste “Raamatu staaride” kõrval omistatud mõnevõrra vähem tähelepanu. No Jumalaga on igaühel oma suhe ja omad sotid klaarida, nii ka minul, laskumata siinkohal detailidesse. Etendus oli aga kahtlemata huvitav elamus ja seda mitte ainult mõtlemapaneva monoloogi tõttu, vaid ka tänu võimalusele suhelda näitlejaga esmalt tema kukla või siis peegli kaudu. Iseenesest huvitav vaatenurk. Hiljem siiski ka näost näkku. Õhtu muidugi ei päädinud selle etendusega, sest järgnes kohtumine näitlejaga ja võimalus esitada talle kõikvõimalikke ja -võimatuid küsimusi on miski, mis kodueesti teatripublikule just eriti sageli osaks ei saa. Edasi jätkus töö sektsioonides – tantsud-laulud ja kõik sinna juurde kuuluv.
Laupäeva hommikul, kui kultuuripublik taas mõnevõrra terasem oli, jätkusid kultuuripäevad kirjanduspeatükiga. Teemaks ei olnud huumor, kuigi kalendris ilutsev 1. aprill oleks andnud aluse seda eeldada. Programmis seisis hoopis “Tagasitulekud: Eesti ajalugu nüüdiskirjanduses“ ning loengupidajaks Eesti kirjanik, esseist, publitsist, raadioajakirjanik, ajaloolane, kunstiteadlane ning teoloog (heal-lapsel-mitu-nime) Peeter Helme. Varasema annabergikogemusega kultuurihuvilisena olen pannud kõrva taha, et on lugupidav ilmuda kohale kauge külalise sulest sündinud raamatuga (või mitmega), et paluda see/need autoril signeerida. See oli vist esimene kord, kus minu kohtumine raamatuga toimus enne minu kohtumist selle autoriga. Ma pean silmas kultuurpäevade konteksti mõistagi. Tundsin uhkust, et olin, olgugi et 24. tunnil, läbi töötanud esimese peatüki lektori värskest raamatust “Sügaval läänes”, et mitte väga võhikuna paista. Üllatus oli aga suur, kui seekordne ettekanne erines varasemate aastate jankausilikust ja urmasvadilikust esinemismudelist, mis seisnes autori teoste ettelugemises viimase enda suu läbi. Sedapuhku tuli ettekandmisele hoopis teaduslikum ülevaade uuemast Eesti ilukirjandusest, mille sündmused leiavad aset minevikus, valdavalt vist 20. sajandi keskpaigas, kui mälu mind alt ei vea. Jällegi huvitav vaatenurk, mille peale annab tulla. Intrigeeriv oli aga see, et kirjanduskriitik ei jätnud oma arvamust iga tutvustatava teose kohta sugugi enda teada ning mitmel korral sadas kriitikanooli tihedamalt kui kiidusõnu. Mis seal salata, seda suurem huvi tekkis tema enda kirjanikuande väljaselgitamiseks. Paraku ei kergitanud ka küsimuste-vastuste voor saladusteloori kõneleja enda raamatute kohalt ja seda ettekäändel, et tegu ei ole ajalookäsitlusega ning seetõttu ei haaku teemaga. Autogrammi sain siiski kätte ja ka raamatu plaanin ühel päeval kindlasti lõpuni lugeda, mis sest, et selle pinnalt tekkivad küsimused peavad jääma ootama järgmist kohtumist kirjanikuga.
Kirjandus andis teatepulga üle antropoloogiale ning publiku ette astus Marko Veisson. Esimest, aga mitte viimast korda sel päeval. Helsingi ülikooli doktorant jagas omi mõtteid teemal “Moodsa Eesti rituaalid”, arutledes rituaali mõiste üle ning püüdes seda piiritleda võrrelduna traditsioonide, tavade ja harjumustega. Teema oli nii sütitav, et publik ei mallanud rahulikult teadlase mõtteid ära kuulata, vaid kasutas julgelt tema viisakusest pakutud võimalust huvi korral küsimusi esitada. Ka mina ei suutnud kiusatusele vastu panna, sest alates esimestest hetkedes peale painas mind retooriline küsimus, kas Annabergis toimuvad Eesti kultuurpäevad on “moodsa väliseesti rituaal” või lihtsalt aastatega väljakujunenud traditsioon. Seda viimast on ta kindlasti, aga kahtlemata sisaldab see ka mitmeid rituaalseid toiminguid. Vähemalt minu jaoks.
Söömad söödud, joomad joodud ning kopsud värske hapnikuga õhutatud, saabus kultuurihuviline kuulajaskond lõunapausilt tagasi, et imetleda omapärast kunstistiili viljeleva Pastaca ehk Ramo Tederi ehk Marko Veissoni ansamblikaaslase joonistusi. Autori alias ei jäta ruumi kujutlusvõimele. Tõesti, kõik 200 seintele kinnitatud joonistust olid tehtud pastakaga. Kuidas, miks, kui kaua, millest inspireerituna jne olid vaid mõned paljudest küsimustest, millega tagasihoidlikku kunstnikku pommitati. Kahtlemata väga omanäoline ja oma lihtsuses, samuti kui originaalsuses, muljetavaldav. Vaja on vaid A4 joonistusploki paberit, istumis- ja paberialust ning võimalikult odavat pastapliiatsit. Taustaks sobib mistahes häirimatu jutuvada, näiteks mõni kultuurpäevade ettekanne, nagu üks vastvalminud pilt elavalt tõestas. Kohalolijate vahel toimus ka spontaanne kõige-odavama-pastaka-kotist-väljaotsimise-konkurss. Võitja küll omanimelist joonistust ei saanud, aga sai kunstniku heakskiidu, mis on kindlasti heaks motivaatoriks edaspidi veelgi odavamaid pastakaid soetada. Tõsi, ega kunstnikuga samaväärset kasutusoskust sellega ei kaasne, aga teadmine väärt töövahendi omamisest on ka midagi väärt.
Oli aeg suunduda kunstisaalist kinosaali. Kuna seekordse kultuurilise koosviibimise teemaks oli religioon, siis ei saadud sellest mööda minna ka kinoteose valikul. Dokumentaalfilm “Kristus elab Siberis” sobis selleks suurepäraselt ning üks filmi kaasautoritest, Jaak Kilmi, oli kohale transporditud, et rikastada visuaalset elamust autori kommentaaridega. Teadmine, et kusagil kauges Siberis elab õnnelik kogukond, kes usub, et nende juht ja õpetaja nimega Vissarjon on uuestisündinud Kristus, tekitas minus ühtaegu nii elevust, hämmingut kui kaastunnet. Eriti seda viimast. Pärast filmi avanes suurepärane võimalus autorilt uurida, kuidas sellise filmi tegemine sügaval Venemaal ja veel pühas paigas üldse võimalikuks sai ja mismoodi see täpselt toimus. Jällegi, Eestis kohtuvad kinokülastajad filmitegijatega ainult festivalidel, aga Annabergis on see juba kujunenud iseenesest mõistetavaks.
Kuna popkorni ei pakutud, siis järgnes filmivaatamisele pidulikuks õhtusöögiks tituleeritud kehakinnitus. Vaatamata religioossele alateemale polnud õnneks siiski tegu Püha õhtusöömaajaga, vaid minu jaoks juba tuttava külma kanakintsu ja soojade lihapallidega rikastatud buffet-lauaga. Tuntakse ka rootsi laua nime all. No igatahes selline toitumisvorm, kus nobedamatel on rikkalikum valik ja pikaldased võivad sootuks nälga jääda. Aga see söök ei olnud lõppkokkuvõttes sugugi oluline, sest peagi hakkas vaimutoitu pakkuma ansambel Puuluup.
Selle nime taga peituvad eespool juba äramärkimist leidnud Marko Veisson ja Ramo Teder. Ei salga üldse, et tegu on minu suurte lemmikutega, kes juba paar viimast aastat on mind motiveerinud Viljandi folgist osa saama. Sel aastal otsustasin pausi pidada, sest lemmikstaarid, nagu hõbekandikul, toodi ju kodukanti kätte. Kaks meest, hiiu kandled, hunnik luupereid, väärikas lavaline liikumine ja hea huumorimeel – see ongi ansambel Puuluup. Kuna Eesti Keele Instituut pole minu andmetel veel ülistussõnade leksikoni välja andnud, siis pean ma piirduma oma kesise “oh kui super, väga lahe, suurepärane”-stiilis iseloomustusega. Tegelikult oli muidugi palju parem, aga nagu selle muusikaasjaga enamasti on, eks ikka oma kõrv on kuningas. Mis aga nende religioossusse puutub, siis kuna see seos ei olnud esmapilgul väga ilmne, tuli korraldajatel paluda, et muusikud pisut muudaksid oma ühe tuntuma hittloo sõnu nii, et see kõlaks “käisin Riisalus ringi ilma ristita (originaalis riskita – toim.), tõin Puuluubil uued saapad”.
Kontserdi lõppedes ei lõppenud õnneks otsa pillimeeste ramm, vaid aktiivsemaid muusikahuvilisi kaasati improvisatsioonile, mis tänu luuperitele muudkui pikenes ja pikenes ja pikenes ... kuni kaminasimsile ilmus tabav ja mitmetähenduslik kiri “lõputu küünlapäev”. Pidu sai sellest aga ainult hoogu ning peagi oli sõbralik kultuuripublik kogunenud klaveri ümber, et koos ümiseda rohkem või vähem tuttavaid viise. Klaver, kitarr, saksofon, flööt – muusikute annetel ei olnud piire ning polkast rokini kõlas varajaste hommikutundideni. Ei olnud nooti, mis oleks jäänud mängimata. Rõõm peegeldus kohalolijate nägudelt ning seintele ladestus järjekordne kultuurikiht. See va Eesti oma.
Pühapäev oli tavapäraselt pühendatud poliitkultuurile ning taaskord ei pidanud staaridega ärahellitatud publik pettuma. Marju Lauristin, kelle nimi on kirjutatud juba ammu ajalooõpikutesse ja kellest kogenumaid poliitikuid pole Eestil just palju ette näidata, jagas kuulajatega oma europarlamendisaadiku kogemusi ja nägemust maailma asjadest. Talle sekundeeris Mart Laanemäe, Eesti suursaadik Saksamaa Liitvabariigis, kelle pikaajaline diplomaadikarjäär on taganud talle koha Eesti välisteenistuse raskekahurväes. Publik kuulas, tundis aukartust, noogutas ning julgemad esitasid südame põksudes kümme korda peas valmissõnastatud küsimusi päevapoliitilistel, filosoofilistel ning tulevikuennustuse teemadel, ise muidugi pabistades, et ega ometi rumal välja ei kuku. Kusjuures mulle tundus, et sama hirm oli ka küsija naabritel ja teistel saalis viibijatel. Õnneks olid vastused sedavõrd huvitavad ja elukogemusest pakatavad, et ajapikku alanes ka õhus tuntav aukartuspinge ning kõik saalisviibijad said oma uudishimu rahuldatud.
Selleks, et külalisi mitte väsitada arvukate autogrammi ja koospildistamise soovidega, olid korraldajad tulnud mõttele lõpetada hariv ja meelelahutuslik kultuuriprogramm suure ühispildistamisega, mis jäädvustaks nii esinejad kui osalejad. Seda loomulikult selleks, et lihtsustada tulevaste pärandiuurijate tööd potentsiaalse museaali kallal.
Kultuursem, haritum, rõõmsam – seda on isegi rohkem, kui ühelt nädalavahetuselt oleks paslik loota. Nüüd jääb üle veel oodata vaid umbes kolmsada päeva uue kultuurisüstini ning soovida kultuuripäevade veduritele Eha Sallale ja Anneli Aknale palju jõudu, lennukat fantaasiat, häid kontakte ning jätkuvat Eesti riigi toetust kulutuuripäevade korraldamiseks. Minu sügav kummardus teile. Jään ootama rituaaliderohket traditsioonilist kultuurikursust järgmisel aastal samal ajal.
Liina Teras
Fotod: Frank Rockstroh
