Reede pärastlõunal oli Annabergi loss veel üsna tühi ja meie kui kaugema nurga rahvas – Eestist kohale sõitnud esinejad Marje Peedisson, kel selja taga unetu öö Tallinna lennujaamas, ja Daniel Vaarik ning allakirjutanu – vaatasime tühjas söögisaalis häbelikult auravat frikadellisupipotti ning mõtlesime vast ehk ühtmoodi, kas ja kui palju meid siia täna õieti kokku tuleb. Kölnist autoga Bonni sõites oli Saksamaa rohelus meid pimestanud ja uimastanud – oli ju Eestimaal vaid mõned päevad varem, jüripäeval, maha sadanud kohev lumevaip ... Annabergi kokkade looming oma tuntud headuses pühkis reisiväsimuse, uksest astus sisse üha uusi kultuuripäevalisi ning esimeste vestluste taustaks kostis kõrvalruumist ansambli Naised Köögis heliproov. Hakkas looma! Vana hea Annaberg!
Mida ma selle vana hea Annabergi all mõtlen? Annabergi loss on Saksamaa eestlaste üks kants olnud juba üle viiekümne aasta ja see on ideaalilähedane koht ööbimisega sündmuste korraldamiseks, mõnusalt eraldatud linnakärast ja ümbritsetud rohelusega. Boonuseks veel kohapealse toitlustuse võimalus. Kuid eelnevast veel olulisem on mõnus õhkkond, mis Annabergis on ja mida ükski siinviibija – olgu ta siis kultuuripäevaline, Euroopa Eestlaste Koori laulja, väike Kölni Eesti kooli õpilane või tähtis või vähemtähtsam eesti kultuuritegelane – ei saa märkamata jätta. Siin, kahjuks nüüd tohterdamist vajava 1865. aastal istutatud majaesise hiidsekvoia kaitsvas auras ununevad kõik muremõtted ja jääb alles ainult rõõm ise- ja koosolemisest. Ei ole tähtis, kas oled noor või vana või vahepealne, kas oled uus või vana olija-tulija, kas oled andja või saaja – kõik on ühtemoodi nagu vanad head tuttavad. See on midagi, mida mina pole kuskil mujal kohanud. Parafraseerides kunagist populaarset telesaadet “Võimalik vaid Venemaal”: võimalik vaid Saksamaal, Annabergis, Saksamaa eestlaskonnas.
Nagu öeldud, hakkas Annabergi raske uks üha tihemini käima ning õhtusöögi lõppedes ootas meid ees programmi esimene osa: rännakuga “Luulest lugudeni” esinesid AnneMai Tevahi ja Lauri Räpp.
Anne-Mai Tevahi on näitleja ja luuletaja, kelle sulest on ilmunud kaks luulekogu “Puudutatav” ja “Ma hingan su armastust”. 11 aastat tagasi moodustas ta koos Janno Puusepaga teatritrupi Must JaAm ning tegutseb nii seal kui ka vabakutselise näitlejana. Lavalaudu nimetab ta oma taevaks, kus ta tahab olla. Luuletamine aitab aga Anne-Mail iseendast paremini aru saada ning koos Lauri Räppiga on nad luulerännakut ette võtnud ka paljudes väliseesti kogukondades.
Lauri Räpp on kirjanik, maailmarändur, tekstilooja ja laulusõnade autor, kelle sulest on ilmunud viis raamatut. Luulekogu “Lihtsate asjade tähtsus” on tänaseks müüdud ligi 15 000 eksemplari. Räppi tegemistest saab täpsemalt lugeda veebilehelt www.laurirapp.ee.
Anne-Mai ja Lauri mõtisklesid elust ja luuletaja teekonnast, loodusest ja kummalistest seostest oma elus ning kandsid vaheldumisi ette oma tekste. Mõlemat ühendavaks jooneks oli uskumine looduse ühendavasse jõusse ja vanavanemad kui inspiratsiooniallikad. Mõlemal oma lugu lindude ja lendamisega, millele andis oma täienduse vali linnulaul akende taga. Luuleõhtu mõtlik, aga mitte kurb meeleolu pani publikugi iseenda sisse vaatama, nii et see oligi üks rännak, juhatades hästi sisse järgmise päeva esimese ettekande Marje Peedissonilt.
Marje Peedisson, Tartu Miina Härma Gümnaasumi disainiõpetaja rääkis oma ettekandes “Rabaradapidi” samuti lendamisest, sest tema on kindel, et rabast pole võimalik tagasi tulla muud moodi kui lennates. Nii suure õhina ja nakatava vaimustusega rääkis Marje rabadest, nimetades enda lemmikuna Rubina raba Valgamaal.
Marje jutust saime teada, et Eestis on pea 10 000 rohkem kui ühe hektari suurust sood ja soostumise poolest oleme Soome järel maailmas teisel kohal. Ega ütlus “Raha nagu raba!” pole niisama suusoojaks öeldud! Raba on “kõige kõigem” veel nii mõneski mõttes, näiteks on see parim paik tähtede vaatlemiseks, sest puudub valgusreostus, samuti suudab sealsete nirude tingimustega kasvada Eesti suurima õiega pärismaine taim – vesiroos.
Marje oli ette valmistanud ka hulgaliselt pildimaterjali. Fotod öistest, hommikustest ja päevastest rabaskäikudest olid nii kaunid, et kõik uskusid, miks mõni eksootilisemast riigist turist võib elu esimese rabaskäigu järel küsida: “Kes on see maasikuarhitekt? Ma tahan ta töid veel näha!” või uurida, kus on kassa, et kogu selle ilu ja elamuse eest maksta. Aga see meelelahutus on, nagu meie teame, täiesti tasuta saadaval!
Soo on olnud ka vaesuse ja viletsuse võrdkuju, ent soode kuivendamine, mis sai alguse juba 19. sajandil ning mida tehti eelkõige põllumajanduslikel ning metsanduslikel eesmärkidel, on toonud kaasa palju paha. Suuresti tänu Viktor Masingu valgustustööle hakkas soode kuvand muutuma negatiivsest positiivseks ning tänapäeval on raske ette kujutada turismivoldikut, kus poleks presenteeritud fotod imelistest rabavaadetest.
Marje tutvustas rappa minejale vajalikku tagurpidi foori põhimõtet: erkrohelise turbasamblaga älves võib sinna astujale saatuslikuks saada. Huvitavad olid ka pärimuslikud lood sellest, kuidas lapsi püüti rabast kui ohtlikust kohast eemale hoida.
Esitlus rabast oli nõnda haarav, et pärast ettekannet moodustus kultuuripäevalistest saba: kõik tahtsid Marjet endale suvisel Eesti-reisil rappa teejuhiks.
Pärastlõunal tegi Marje veel ühe ettekande, sedapuhku mustritest ja motiividest, mida kasutati ja kasutatakse tänapäevalgi nii tekstiilidel kui ka ehetel erinevatel eesmärkidel: õnnetäht, elupuu koos võrsetega, kodarratas, rõngasrist, kaheksaleheline roos, elupuu. Kui nende sümbolite tähendust tunda, räägivad need terve loo ning nõnda proovisime ka ise eri paikkonna rahvarõivapõlledelt neid meisterdanud naiste mõtteid ja soove lugeda. Märkide tähendused selgeks tehtud, sai iga soovija endale vastavad mustrid/märgid kinkekotikesele joonistada ja selle mälestusena Annabergist kaasa võtta.
Tartu Ülikooli mõtteloo professori Pärtel Piirimäe uurimisvaldkondadeks on varauusaja mõttelugu Euroopas ja Läänemere piirkonnas, rahvusvahelise poliitilise ja õigusliku mõtte ajalugu ning propaganda, publitsistika ja ajalookirjutise ajalugu. Meile rääkis ta Eesti mõtteloo uurimisest ning usun, et nii mõnigi, kel (nõukogude) kooliaegne ajalootund seostub ennekõike aastaarvude pähetuupimisega, sai selgema pildi, mis valdkonnaga üleüldse tegemist on.
Mõttelugu, ka ideede ajalugu, intellektuaalajalugu, mõtteajalugu, mõnes mõttes ka n-ö tõlkimine, uurib inimmõtet ajaloos; mitte sotsiaalset reaalsust, vaid selle tõlgendamist ja seletamist. Ilma ideede uurimiseta ei saa ka ajalugu seletada. Keda teema rohkem huvitab, võib lugemist leida alates 1995. aastast ilmunud raamatusarjast “Eesti mõttelugu”, mis koondab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade.
Suhtekorraldaja, ajakirjanik ja meediakanali Levila juht Daniel Vaarik rääkis president Kersti Kaljulaidist kirjutatud dokumentaalromaanist “Vapilõvi”. Saime teada, kuidas ta üldse seda tegema sattus, kuidas kirjutamise protsess välja nägi, milliseid väljakutseid presidendiga kaasaskäimine pakkus. Saime teada ka ühte koma teist vürtsikamat, mis Danieli silma ja kõrva jäi, ning selgitusi tipppoliitiku käitumise ja mõtete kohta. Usun, et nii mõnigi, kel raamat seni veel lugemata oli, leidis põhjuse see 2022. aastal ilmunud raamat kas paberil või e-raamatuna läbi lugeda.
Pärast pidulikku õhtusööki koguneti kroonlühtrisäras pidusaali, mis oli loenguruumist mõnusaks salongiks kohandatud. Pea paaritunnise kontserdi pakkus ansambel Naised Köögis, kooseisus Kristiina Ehin, Katrin Laidre, Sofia Joons Gylling, Kairi Leivo. Esitamisele tuli nii lõbusamaid kui ka nukramaid viise ansambli mitmekülgsest repertuaarist, millest igaühele ansambli liikmed teemakohase sissejuhatuse tegid. Ansambli lood on sündinud suuresti elust enesest, taustaks nii tragikoomilised seigad kui ka väikesed argielu kangelasteod. Lisaks heledamatele ja madalamatele häältele ning instrumentidena helisenud viiulile, karmoškale ja ukulelele ütlesid taas kord sõna sekka kevadiselt valjuhäälsed linnukesed. Kõik see ja loo “Baleriin Velerie” refrään jäi ilmselt mõnelegi kultuuripäevalisele terveks õhtuks kummitama ...
Ansambel Naised Köögis andis Annabergis meeleoluka kontserdi.
Meeleolukast kontserdist sai osa ka Eesti suursaadik Berliinis Marika Linntam, kes järgmise päeva hommikul rääkis oma tööst, samuti saatkonna ülesannetest. Suursaadik Maarika Linntam, kes on ametis 2023. aasta septembrist, ütles, et suursaadik on ühest küljest oma riigi esindaja, teisest küljest Eesti riigi silmad ja kõrvad, vahendades toimunut sünteesitumalt. Prioriteetideks on julgeolekupoliitika ning majandussuhete arendamine. Linntam rõhutas otsekontaktide tähtsust, seega on saatkonnal, kus praegu on palgal 13 inimest, tähtis roll ka visiitide korraldamisel. Näiteks on peaminister Kaja Kallas tänavu Saksamaal käinud juba kolm korda. Aprillikuu keskel oli Saksamaal visiidil vabariigi president Alar Karis, keda saatis lisaks äridelegatsioonile ka arvukas kultuuridelegatsioon. Julgeoleku kõrval olid teemadeks ka infotehnoloogia areng ning Euroopa Liidu tulevik, suhete arendamise nimel viidi kokku Eesti ja Saksamaa kultuurielu suunavad mõjuisikud.
Hoolimata pikale veninud ööst, esitati suursaadikule mitmeid huvitavaid küsimusi. Selgus, et Eestit tavalise sakslase jaoks pildil hoida polegi nii lihtne töö, sest meediakanalid teevad valiku, mida esile tuua ja mida mitte, siiski ise.
Suursaadik tõi välja selle ja järgmise aasta sündmused, mida kindlasti ühel või teisel moel esile tõsta tahetakse: Euroopa Kultuuripealinn Tartu 2024, suurpõgenemise 80. aastapäev, eesti raamatu aasta, Arvo Pärdi sünnipäev.
Kultuuripäevade lõpetuseks sai sõna Sirle Sööt, kes on olnud Rootsi Eestlaste Liidu esimees aastast 2013, alates 2023. aastast Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees ja oli ka viimati toimunud, 2019. aasta ESTO peakomitee esimees. Sirle rääkis põgusalt ESTOde ajaloost ning 2019. aasta ESTOst, mis hõlmas kolme linna: Helsingit, Tartut ja Tallinna. Vaadates eelmisest ESTOst kokku pandud filmi, sai kinnitust Sirle veendumus, et ESTOde aeg ei ole läbi. 13. ESTO pealkirjaga “Üheskoos” toimub 26. juunist 2. juulini 2025. aastal Stockholmis, Narvas ja Tallinnas.
ESTO 2025 missiooniks on tuua kokku eestlaste kogukonnad üle maailma, tugevdada üleilmset eesti meelt ja ühtekuuluvuse tunnet Eesti maa ning rahvaga. Samuti on üks ESTO eesmärke edendada eestlust hoidvate inimeste kontaktvõrgustikku. Seekord tahetakse tutvustada Narva lugu ning võimalusi suuremale ringile. Esialgse plaani järgi toimub Stockholmis etendus 100 aastat tantsupidu, kuhu on oodatud rahvatantsijad, laulukoorid ja pärimusmuusikud. Lisaks ekskursioonid, näitused ja seminarid. Ei puudu salakõrts.
Seekordne ESTO keskendub noortele. Kokku tuleb Ülemaailmne Eesti Noorsoo Ühendus. Noortele toimub kongress, võrkpalliturniir, noortekas jne. Narvas toimub muu hulgas rahvapidu, ekskursioonid, kontsert-jumalateenistus ja ESTO oma laulupidu. Plaanis on keelekohvikud ja ärifoorum. Ööbimisvõimalused kauni Narva-Jõesuu spaahotellides. Tallinnas on kavas mälestustseremoonia kommunismiohvritele, rahvuskongress, võrgustikud, pop-up kontserdid ning salakõrtsid. Piduliku punkti ESTO-le paneb ESTO ball. Info kodulehel: www.estofestival.com, kus saab end “üles anda” ka vabatahtlikuna.
Mõttega, et väliseestlus pole välja surnud ja vajatakse ühiseid toimetamisi ja sündmusi, võibki tänavused kultuuripäevad kokku võtta. Suur tänu EÜSLi esimehele Maarika Remmertile kultuuripäevade korraldamise eest!
Karin Aanja
Tsitaate osalejatelt
Helle Lunge: Oli väga meeleolukas nagu ikka! Minu jaoks on need kevade alguse kultuuripäevad kvaliteedimärgiga üritus, nii et eriti ei pea eelnevalt programmi süvenemagi, tean, et kõik esinejad on huvitavad, neil on sõnum ja kokkuvõttes saad neil lühiloengutel-kohtumistel rikkamaks. Alati on tunne, et tahaks ettekandjat kauem kuulata, tahaks, et vestlusring nii kiiresti ei lõpeks. Aitäh, Maarika, et taas kord nii suure ettevõtmise teoks tegid!
Karin Ladva-Zoller: Aitäh EÜSLile ja eriti Maarika Remmertile Eesti Kultuuripäevade organiseerimise eest! Oli väga tore vanade tuttavatega kohtuda, aga väga tore oli kuulda ansamblit Naised Köögis, Sirle Söödi ettekannet ja kohtuda Eesti Vabariigi suursaadiku Marika Linntamiga. Kõik ettekanded ja esinejad oli suurepärased, vaid tee Annabergi tundus Münchenist seekord pikk.
Ülle Merelaht: Kultuuripäevad läksid nii kiiresti, väga meeldis, eriti Marje tegevused! Hommikul veidi hiljem alustamine oli hea, sain sõpradega kauem lobiseda. Maarika, oled jälle suure tööga hakkama saanud, tood eesti kultuuri meile koju. Aitäh!
Anneli Jehkul: Annabergis on alati hea olla, see maja ja tema ümbrus tekitab saabudes omapärase romantilise kodutunde. Ja kuna põhjus sinna tulemiseks on alati meeldiv, siis ei saagi teisiti, kui ennast hästi tunda. Seekordsed kultuuripäevad võtsin enda jaoks kokku sõnadega “Naised eesti kultuuris”. Märksõnadeks “vanaemad – natuke hullud naised rabas – naised riigipeana – naised köögis”. Ja siis veel need siinsed teekaaslased – eesti naised Saksamaal, kellega on alati hea koos istuda, elust ja inimestest rääkida, naerda ning mõnikord ka laulda ja tantsida. See kõik kokku on Annaberg, kõik see on kultuuripäevad. Nüüd jääb vaid üle järgmist kevadet oodata.
Heili Riik: Uskumatult intensiivsed kolm päeva, nagu oleks üks sisutihe Eesti puhkus olnud. Nii toredad ja positiivsed inimesed, olen ääretult tänulik, et sain midagi sellist kodumaalt kaugel kogeda. Hea tunne jääb mind saatma nädalateks ja kuudeks. Aitäh imetoredate kultuuripäevade eest!
