Saksamaa ja teiste lähemate riikide eestlased pidasid Bonnis Annabergi majas 13.–15. märtsini kultuuripäevi, kuhu Eestist sõitis põnevaid külalisi – kirjanik Jan Kaus, laulja Jaan Pehk, dokumentalist Jaan Tootsen, Juku-Kalle Raid ja folkbänd Trad. Attack.

Organisatsioon Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis on baltlaste ühingule kuuluvas Annabergi majas kultuuripäevi ja teisi üritusi korraldanud juba aastakümneid, kuid kolm aastat tagasi said kultuuripäevad sisse uue hoo, kui neid asus korraldama Mainzis elav kunstnik Eha Salla, kellega tänavu liitus Trieris elav muusikaõpetaja ja kultuurikorraldaja Anneli Aken.

Annabergi majaga juba lapsest peale seotud olnud abielupaar Raimond ja Lea Leitaru on seal korraldatud üritustel käinud üle 40 aasta, alates skaudi- ja gaidimalevatest kuni Annabergi kabelis peetud pulmade ja laste ristimiseni.
“Kultuuripäevadel käime 1970. aastate lõpust järjepidevalt,” lausus Lea Leitaru. “See on meie jaoks alati eriline ja pidulik kohtumine ning me tunneme end siin koduselt.”

Üheksa aasta eest Kölni kolinud Margit Moossen ei tunne end väliseestlasena, vaid eestlasena, kes elab Saksamaal. “Võiksin ka sama hästi Lasnamäel elada,” muigas Moossen. Kultuuripäevadel on naine käinud kaheksa või üheksa aastat.

“Olen nii palju Eestiga seotud, et tulen siia inimestega kohtuma ja loenguid kuulama, mul pole vaja Eestit “nuusutada”. Esinejaid ma sageli ei tea, aga tahan nendega meelsasti tutvuda ja nende vaateid kuulda,” lausus Moossen. Viimaste aastate põnevamatest esinejatest tõi naine esile Eesti Kaitseväe juhatajat Riho Terrast ja Rakvere endist linnapead Andres Jaadlat, kes presenteeris huvitavalt oma linna.

Korraldaja Eha Salla käis Annabergis juba 1990. aastate alguses, kui suur saal oli veel vanema põlvkonna eestlasi täis, kuid juba lisandus esimene postsovetlik üliõpilaste seltskond. “Tollal võeti kultuuripäevadele vastu nii palju rahvast, kui mahtus, ka põrandale magama nagu silgud pütis,” meenutas Salla. “Sel ajal oli tunda, kuidas kaks erinevat olemise kogemust omavahel põrkusid.”
Kui Salla 2011. aastal uuesti kultuuripäevadele tuli, polnud programm halb, kuid kohal oli vaid paarkümmend huvilist.

“Vanasti oli see ju ometi kuum üritus, kuid siis tundus, et ühing on nagu salaorganisatsioon – Saksamaa on eestlasi täis, kuid keegi ühingust ega selle üritustest midagi ei tea,” selgitas Salla põhjust, miks ta pärast seda kultuuripäevade korraldamise ja internetis, eelkõige Facebookis, reklaamimise enda peale võttis.

“Kui hakkasime 2012. aastal tegema Frankfurdi Eesti kooli, tekkis palju huvitavaid ideid, mida nii väikeses ringis teha ei saanud, kuid mida sai rakendada ülesaksamaalisel üritusel. Tahtsin kokku panna nii hea programmi, et oleks põhjust üle Saksamaa kokku sõita, ja et välismaal elavad eestlased saaksid jälgida Eestis olulisi teemasid.”

Tänavu tuli suurt huviliste arvu arvestades Salla sõnul vastu võtta poliitiline otsus, et kuigi lapsed on teretulnud, oodatakse kultuuripäevadele eelkõige täiskasvanuid, sest Annabergi maja ööbimiskohtade arv on piiratud ja tänavused 95 kultuurihuvilist täitsid ka suure saali pilgeni.

“Eesti lastel on Saksamaal eesti koolid ja muud üritused, midagi võiks olla ka täiskasvanutele,” sõnas Salla.

Selle, nagu ka eelmiste aastate esinejate valikul lähtus Salla põhimõttest, et midagi huvitavat oleks igale sihtgrupile ja samas mahuks tänavuse kontseptsiooni alla – hirm, mis eestlastes varitseb, kuidas olla ja jääda ellu ning teha poliitilisi valikuid.
Äsja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna pälvinud kirjanik Jan Kaus, kelle esinemist paljud osalejad pidasid kultuuripäevade tipphetkeks, ütles, et ta peab end Valdur Mikita väikeseks mesilaseks: “Mulle kui kirjanikule on keelest olulisem eesti maastik, ma ei suuda ilma selleta elada, olen kohatundlik kirjanik. Kirjutada keeles, mida räägitakse aina vähem, tekitab eksistentsiaalset hirmu, aga eesti maastik kergendab ja rahustab seda.”

Kaus pole seni oma raamatuid e-raamatutena välja andnud, sest ta eelistab paberraamatut, selle ja iga kodu spetsiifiliste lõhnade segunemist, samuti meeldib talle oma raamatutesse märkmeid teha. Kui aga Saksamaa eestlased kurtsid, et paberraamatuid on harva Eestis käijatel raske kätte saada, lubas ta ka välismaal elavatele eestlastele mõeldes e-raamatute välja andmise võimaluse üle järele mõelda.

Kaaskorraldaja Anneli Aken valis kultuuripäevadele esinema muusikud. “Jaan Pehki olen ammu tahtnud Luksemburgi ja Brüsselisse esinema kutsuda, aga seni on kalender alati täis olnud,” lausus Aken, kes on loonud Pehki sõnadele mitu lastelaulu. “Trad. Attacki kuulsin umbes aasta tagasi Tartu Folgiklubis ja mulle tundus, et see on nii õige asi, mida nad teevad suure pühendumisega.”

Trad. Attacki liikmed olid väliseestlaste soojast vastuvõtust puudutatud. Bändi liige Jalmar Vabarna ütles, et kontsert oli ootamatult tore. “Mõtlesin enne, et inimesed on ehk pärast pikka loengupäeva väsinud.”

Sandra Sillamaa täiendas: “On väga hea, et välismaal püütakse omavahel suhtlust elavana hoida ning tuuakse Eestist aktuaalseid esinejaid, et nendega kursis olla, nagu meie verivärske bänd, mis on juba muusikaauhindu saanud, aga ka huvitavaid esinejaid nagu Jan Kaus või Jaan Pehk.”

Üheskoos vaatasid kultuuripäevalised Jaan Tootseni dokumentaalfilmi “Uus Maailm”, mille järel režissöör küsimustele vastas.

“Ma olen üritusest lapselikus vaimustuses, see on erakordselt äge – oleks nagu suguvõsa kokkutulekul,” sõnas Tootsen. “Siia on valitud väga hea esinejate kooslus ning ma tundsin end suurepäraselt – kuulajad olid väga sõbralikud, nii et ma ei läinud krampi.”

Tootsen lausus, et on sürreaalselt ilus kuulda eesti keelt kusagil Saksamaal Bonni metsade vahel. “See on hea, hoitud tunne,” ütles dokumentalist. “Siin on koos erinevad inimesed ja maailmad, kuid paljudega rääkides on tunne, nagu tunneks neid juba ammu ja kohtuks oma venna või õega. Seda, et eestlaste sugulus on liitev, Eestis nii ei tajugi, vaid just siis, kui oled sealt väljas.”
Kristiina Vaarik

Eestlased Saksamaal

TRENDING