Kas see on uudne eesti mõistatus? Ei, aga nii võiks nimetada Skype’i vahendusel korraldatud internetivestlust Toomas Vindiga 11. detsembril Tartu College’i saalis paarikümne kuulaja osavõtul. Kui vahendavaks, moodsaks ja mugavaks oleme muutunud tehnikaühiskonnas! Samas aga suudame nii palju rohkem oma mõtteid ja tundeid avaldada, sest me suhtleme vahetult, vaatamata eri kellaajale ja maailmapaigale.
Kohtumisõhtu kavalehelt sai palju informatsiooni korraldajate ja külalise kohta. Tartu College’i kultuuriprogrammi lugemisteatri „Ilutuli“ eestvedaja ja kohtumise idee algataja ning läbiviija Aarne Vahtra kutsus vestluse moderaatoriteks kunstiteadlase Eda Sepa ja trupi koosseisust aupeakonsul Laas Leivati ning ajakirjaniku, muusiku ja luuletaja Eerik Purje. Muusikalist elamust pakkus maestro Charles Kipper, kes meeleolukalt improviseeris klaveril tuntud muusikapalu.Tehnilise teostusega tegelesid Rein Ende ja Peeter Piil koos abilistega. Toronto Noor-Eesti näitust saalis korraldas Eva Oja. Kohvilaua eest muretses Hillside Café perekond Männamaa oma tuntud headuses. Külaliseks oli palutud eesti kunstnik ja kirjanik Toomas Vint, kelle lühielulugu koos pildi ja kirjandusteoste loeteluga täitis kavalehe ühe poole. Eluloolised andmed ja seigad koorusid välja ka edaspidisest vestlusest publikuga. Kahjuks ei saanud Toomas Vindi maale elusuuruses esitada, tuli leppida arvutiekraanil kujutatud suurusega.
Toomas Vint sündis 5. märtsil 1944 Tallinnas. Õppides bioloogiat Tartu Ülikoolis kutsuti ta aega teenima mereväkke, kus ta alustaski luule ja proosa kirjutamisega. Naasnud kodumaale, lahkus Toomas Vint ülikoolist, töötades mõnda aega televisioonis. Poolpõrandaaluse ajakirja „Hees“ tegijana ilmus väljaandes tema luulekogu „Suitsupilvedest unistus“ 1968.a. Ta on vabakutseline alates 1971.a. (T. Vindi koduleheküljel 1969), on avaldanud 9 novellikogu ja 12 romaani. Kavalehelt puudusid 2 romaani — „Lõppematu maastik“ (1997) ja „Üüriline“ (2009). Toomas Vint on olnud mitmete kirjanduspreemiate nominent. Teda on pärjatud Tuglase novellipreemiaga 1979. ja 1984.a., autasustatud Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga 1998.a. Kirjaniku novelle on tõlgitud paljudesse keeltesse, tema romaanid on ilmunud Soomes ja Venemaal. Toomas Vindi põhitegevuseks on maalimine.
Kui ekraanile ilmus Toomas Vint, kes istus oma kodus Tallinnas kirjutuslaua taga, leppis Aarne Vahtra publikuga kokku „sina“-vormi kasutamise ja nagu telesaatele kohane, esitasid moderaatorid küsimusi ja külaline aina vastas.
Iseloomustades oma loomingut ja vastates Eda Sepa küsimusele, nimetab Toomas Vint oma pilte kontseptuaalseteks maastikeks. Poolfotograafiline, poolromantiline, poolprimitiivne müstifikatsioon — nii on kirjeldatud Toomas Vinti ka Loomingus nr. 10/09. Vaadates kunstniku erinevaid maalipilte saali ekraanil, jäädvustasime loodusmaastikke, kus on kujutatud rohelisust, puid, siniseid pilvi, parki, moodsat maja, liblikat aasal, üksikut pilve.
Laas Leivatit huvitas, kas Toomas Vint on kirjanik, kes maalib või kunstnik, kes kirjutab. Toomas Vindi jaoks on nii kirjutamine kui maalimine üks looming. Vanasti suutis ta päeval maalida ja öösel kirjutada. Enam kahte asja korraga ei jõua.
Toomas Vint ei kuulunud parteisse nagu ka ta isa, professor Endel Vint, kes töötas ENSV Teaduste Akadeemias põllumajanduse sektori juhatajana, jäädes samale ametikohale parteituse tõttu. „Miks ma pean alluma parteile, kui ma ei ole parteis,“ selgitas külaline. „Juba mu isa ei olnud, mistõttu ta ei saanud akadeemikuks,“ jätkas kirjanik oma ellusuhtumise avaldamist. Ta tegutses oma isa sõnade kohaselt: „Te võite kõike teha, aga mitte parteisse astuda.“ Tsensuuriga tuli nõukogude ajal palju tegemist. Kirjanikud teadsid piire, mida võis kirjutada ja mida mitte (ei tohtinud kirjutada negatiivselt parteist, keelatud oli erootika jne.). Ka lõigati alasti inimkujud piltidelt välja. Järgmine käsk Gorbatshovi ajal oli võtta kõik joomisega seotud kirjeldused ning stseenid raamatutest välja.
Kirjanik Vindile meeldib kirjutada vabas ühiskonnas, kuigi vastuvõtt ei ole olnud alati positiivne. Ta on saanud sõimava retsensiooni romaani „Kojamehe naine“ ilmudes 1995.a., samas on kirjanikku võrreldud Dostojevskiga. Tähtis on olnud T. Vindile ka romaan „Himm“ (2002), raamatut on esitletud maakondades, kus autor on ise lugenud seda kuulajaskonnale. Himmi jutud lähtuvad keelest, sest üks sõna tekitab teist.
Kirjandusmaastikku hästi tundev Eerik Purje astus vestlusse romaani „Elamise sulnis õudus“ (2000) teemadel. Teose autorilt saame iseloomususe: fantaasia lahustub tegelikkusega. Kirjanik selgitab, et kui raamatut lugeda, siis lugejal ei teki kahtlust, et see kõik on juhtunud ka autoriga. See muidugi lõbustab kirjutajat, sest polegi tähtis, mis tegelikult toimus, vaid mida tõepäraselt esitatakse.
Eerik Purje naljatleb, öeldes, et vinti ei tohi üle keerata. Toomas Vint on nõus. Tema abikaasa Aili Vint, hinnatud kunstnik, on maininud, et ta on kahe mehega abielus: üks on kunstnik ja teine kirjanik, kes on pahur, õiendaja tüüp.
Aarne Vahtra uuris külaliselt tema romaanide ja novellide reaalelulist tausta, arvates, et reaalsust püüavad kirjanikud vältida. Toomas Vint vastas, et kirjutab just tänasest päevast, vältides ajaloolisust ning joostes igast raamatust ka ise läbi, olles mõni tegelaskuju ja rääkides otseselt, mida mõtleb. Aarne Vahtra lisas, et ka ta sõbrad on roninud kirjaniku tekstidesse. Saalist lisandus ka küsimus, kas A. Vahtra põgenemislugu on tõene või mitte. Toomas Vint väitis, et see on elus juhtunud ja nii raamatusse „Tantsud Mozart saatel“ kirja pandud, kuigi ta oli tol hetkel kartnud, et põgenejaks oli hoopis tema naine.
Jõudes T. Vindi viimase romaani juurde, kiitis Eda Sepp romaani „Üüriline“ (2009), kus iga sõna on rikas ja meeldiv. Peategelane Andres Saks on müstifikatsioon, reaalne väljamõeldis. Kirjanik samastab vestluse käigus romaani eesti kirjanduse olukorraga, kus keegi ei taha teemat jutuks võtta, hoitakse kõrvale kui kõrvetavast, noortele sotsiaalseid tagatisi ei saada, eesti kirjanik ei suuda oma raamatumüügist ära elada. Riik peaks õla alla panema, on autori arvamus. Eesti kunstnik võib saada sama summa ühe maali eest, mida kirjanik saab aasta otsa kirjutatud teose eest.
Kultuurist, kunstist, kirjandusest ja Toomas Vindist keerlesid jutuajamised ka peale televestluse lõppu. OCAD kunstiülikooli tudengi Eva Oja korraldatud Toronto Noor-Eesti näitust vaadates sai arutada nii kunsti kui kirjanduse üle kogu maailmas. Seekord olid näitusel esinejateks noored kunstnikud Randel Palo, Maarika Lepik ja Eva Oja. Noorte areng ja edasiminek kunsti vallas, uute võtete kasutamine — nii tormiliselt mõjuvana kiitis Eda Sepp näitusel kujutatud maale ja nende teostajaid.
Kui on rohkem huvi vestluskaaslase ja külalise kohta, siis on kirjanik palunud avada veebilehe aadressil
www.toomasvint.com Loodan, et mõttesild Skype’i vahendusel Toronto ja Eesti vahel ei jäätu. Isegi talvest hoolimata. Täname Toomas Vinti, kes öisele kellaajale vaatamata avas oma koduvärava ja lasi oma mõtetel meieni jõuda.
