Nava Lavast, Tuhalaanest ja Sudiste külapäevadest
Tegelikult mulle selline mõiste nagu kultuurrahvas ei meeldi, sest kui on olemas kultuurrahvas, siis peaksid olema ka kultuurita rahvad. Kultuurita rahvaid pole aga olemas. Tõsi, erinevatel rahvastel on erinev kultuur ja erinevused ei pruugi alati anda head koosmõju. Kuid on teine asi, kui me ise hakkame kahtlema oma kultuuri elujõus, nagu teeb seda Peeter Helme „Eesti Ekspressis“ (4.08.04) intrigeerivas arvamusloos „Eestlased pole mingi kultuurrahvas“. Noor kirjamees tahab ilmselt viidata „kultuuribisnessiga“ tegelejate sellesuvisele shokile, kus suure kasumi lootuses üles ehitatud kultuuriprojektid jäid ilma loodetud kuulajate-vaatajateta, aga samas Tallinnast vaadates on ääremaa üritused säilitanud oma poolehoidjad ja nende arv on isegi suurenenud. Seetõttu püütakse ääremaa üritusi pealinna kajastustes vahel marginaliseerida (pole nagu tõeline kõrgkultuur, mida ääremaal tarbitakse) või siis teise võimalusena Kivisildniku kombel hoopis tögada meie valitsejaid ning meie võimalikku majandusimesse uskujaid, väites, et kui majanduse alal pole meil rahvana nagunii mingit võimalust teiste suuremate riikidega konkureerida, siis ainuke võimalus ongi tegelda oma kultuuriga.
Eesti kultuurikaardil on Viljandimaa täna väga heal positsioonil. Viljandi Pärimusmuusika Festival on ajakirjanike üks lemmiklapsi. Iga ajakirjanik tahab suvel oma palavatest tööruumidest välja saada ja kuna rahvaüritusele on viimasel ajal lisandunud presidendi ürituse oreool, siis hakkab süütule alternatiivüritusele juurde tulema nomenklatuuri hõng, mida Helme kultuuritarbimise juures just pahaks paneb — talle ei meeldi, et „osad inimesed tulevad üritusele mitte etenduse enda pärast, vaid enam ennast näitama“.
Kuid kultuuri hulka kuulub ka osavõtt omamoodi riituslikest üritustest. Noor kirjamees ei taha mõista, et meie kultuuri lahutamatuks osaks on ka suurema rahvahulgaga üritused. Kes kujutaks ette näiteks laulupidu vaid sajale elitaarsele kuulajale... Viljandi Folgil, nagu laulupeolgi, pole tegelikult oluline, mis mõttega sa oma peoriided selga panid, oluline on hoopis see, mis tundega sa sellelt ühisolemiselt tagasi tuled. Seetõttu on kultuuri järjepidevuse jaoks vaja kõikjal inimesi, kes hoolitsevad traditsioonide edasikandmise eest. Mart Laar on neid ajaloos nimetanud äratajateks, kuid äratajaid vajame me enda lähedal tegelikult pidevalt. Meie rahvusliku ärkamise ajal 19. saj. keskel öeldi, et liikumise juhid poleks suutnud oma ülesannet täita, kui toeks poleks olnud suurt hulka tegelasi, kes oma kodukohas rahvuslikke aateid kandsid ja levitasid. 20. saj. lõpus on tekkinud meil uuesti huvitav kultuuriline seis, kus äratajaid on tulnud isegi maale juurde. Lähem kokkupuude mõnedega nendest sel suvel on pannud mind sügavamalt mõtlema meie kultuuri järjepidevuse üle.
Nava Lava ja Rauksi Talu Lugu
Kunagi rääkisid soomlased, et nende kuulus disaini koolkond sündis lootusetul ajal, mil üks sulgemisele määratud klaasivabriku omanik otsustas anda võimaluse tellimusteta kunstnikele oma tehases kätt proovida. Kui Kivisildnik väidab, et eks me ole rohkem kultuurirahvas ja palju vähem ärirahvas, siis mõnes mõttes võib ju öelda, et nii mõnedki meie viimase aja kultuuriettevõtmised on sündinud ka välise sunni jõul. Üks mulgi kultuuri festivali alustalasid Jaak Kõdar märgib, et kui tal tekkis võimalus tulla noorpõlvemaadele, siis tahtnud ta olla tõsine põllumees. Ta kirjutab: „Mäletan esimest poolt ämbrit kartuleid, siis tulid õunad, sõstrad, oad. Niitsime heina ja proovisime põldugi harida. Kuid oh häda, heina ei tahtnud keegi, maksa või peale ja vii ise kohale, et küün tühjaks saaks.“ Kuid eesti mees on kangekaelne ja kui keegi põllusaadusi ei vaja, siis on J. Kõdar loonud siia oma suvise kultuurifestivali. Selle aasta festivalil oli mitmeid üritusi, mis kõik leidsid nii osalejaid kui kuulajaid.
Erilise märgiga oli kindlasti Jaak Kõdari kohaliku ajalooga seotud elunäitemäng „Rauksi talu lugu“, mis lähtub ühe reaalselt eksisteerinud ja paistab, et ka taassündiva talu loost. Näidendi aluseks on Kõdar leidnud haruldased dokumendid, mis säilinud 20. sajandist selle suurte kannatuste alla sattunud talu pererahva saatuse kohta. Tal on uurijana kindlasti õnne olnud, et tema kätte on sattunud sedavõrd haruldane autentne materjal. Veelgi olulisem on taoline ettevõtmine kohalike inimeste jaoks, sest kas saab olla parimat selgitust, et suured asjad maailmas juhtuvad meie oma kodus.
Tuhalaane kui uute võimaluste maa
Kui oleks minu teha, siis ma tooksin tänased õpilased Tuhalaane surnuaiale, mis on kui valmis kunstiteos, rääkides meile kultuurimälu olulisusest. Põõsastik ja mets matavad surnuaia ja ka mälu. Unustamise vastu tuleb võidelda. Kuid samas tuleb osata hinnata ka metsa.
Kõdar kirjutab oma talu lähedasest metsast. Nava põldude kohal kõrgus kunagi vana jalakas nagu tsaari kotkas. See sööbis omaaegsete laste mällu. Kui aastakümnete järel tagasi tuldi, siis tundus, et jalakat polnud kuskil. Kõik ümbritsevad puud olid olelusvõitluses kasvanud jalaka kõrguseks ja selle ära peitnud. Loomulikult leiti vana puu üles. Kolm inimest said seda emmates vaevu sõrmed kokku.
Hoolikas metsaülem oli puu looduskaitse alla pannud. Üllatav oli aga see, kuidas loodus selle ära kasutas. 50 aastat rahu oli hiidpuu ümber kasvatanud vist küll Eesti ainukese loodusliku künnapuumetsa.
Tuhalaane on tänaseni vähe teadvustanud laiemale üldsusele kohalike meeste ja naiste rolli Eesti riikluse loomise juures. Ometi oli sel paigal tähtis koht selliste Eesti riigitegelaste nagu Jaan Poska, Victor Muti ja Ants Piibu elus. (Viimased kaks on seal sündinud, Poska õppis aga Tuhalaane kirikukoolis.)
Nende Tuhalaane meeste mälestuse jäädvustamiseks tuleks kohe taastada omaaegse Tuhalaane kiriku kuppel ja kirikule ette panna aknad-uksed. Seda enam, et A. Piip ja V. Mutt olid selle koguduse liikmed. Kuid Tuhalaane kirikut tuleks vaadata ka kui kohalikku kultuuritemplit, mis võimaldaks inimestel kokku tulla ja just seda kogukonda ühendavat kultuuri nautima.
Sudiste külapäevad
Külastades Tuhalaanet sai sisse astutud Mäekülasse, kus Pisina talus toimusid ettevalmistused Sudiste külapäevadeks. 130 aastat tagasi ostis Karksi mõisa pottsepp Johann-Ferdinand Schults selle talu ja rajas uhked hooned, mis näitavad, et kividest oskasid kohalikud mehed ehitada mitte ainult kirikuid, vaid ka uhkeid lautasid, tallisid ja kuivateid. Samal ajal kui J. Kõdar tuli Tallinnast oma kodutallu, tuli Pisinale USAst tagasi Liivi Jõe, sest tal tekkis igatsus nende laulude ja lugude järele, mida ema oli talle lapsena kodukohast rääkinud. Lapsepõlves kuuldu helin hakkas L. Jõe südames sedavõrd kõvasti helisema, et ta mitte ainult ei korrastanud talu, vaid see helin on teinud temast ühe kohaliku elu ärataja...
Siin meenub muuseas Jaan Poska ühe lapselapselapse Raoul Grünthali öeldu, kes on taastanud Muhus Siniste külas oma vanaisa (riigikohtunik Timotheus Grünthali) kodu. Jaan Poska tütar Vera oli oma lapselapsele pannud enne surma südamele, et see edukas ja andekas mees „teeks elus midagi Eesti heaks“. Eesti taasiseseisvumist ei jõudnud V. Poska–Grünthal ära oodata (suri 1986), kuid R. Grünthali isa Timotheus Grünthal jr jõudis oma esiisade koju, kust ta oli pidanud lahkuma 14-aastaselt. Istudes läidetud tule ees olevat ta noorematele öelnud: „Lähemal paradiisile pole võimalik olla…“
Kui midagi taolisest teadmisest meil põlvest põlve edasi kantakse, siis oleme ikka üks kultuurrahvas küll.
Kultuurrahvaks olemise kultuurist
Kultuur
TRENDING
