Jüri Tamtik: Tuisunõelu torgib. Autori kirjastus, 2004. 64 lk.

Olen selle väikeseformaadilise luulevihiku mitu korda läbi lehitsenud, siit-sealt sirvinud ja kõrvale pannud, kuid käeulatusse jätnud vaistliku tunnetusega, et tuleb aga uuesti iselaadse mõnutundega kätte võtta ja lõpuks ka teistele kuulutada, mida sealt leida oli. Neist lehekülgedest õhkub mingit kummalist kindlustunnet, mis tekib lugedes ridu, mille on kirja pannud töömehe käsi.

Kui keegi otsib suurt kirjanduslikku elamust, ihkab tiivulise luulehobu seljas korraks reaalsusest välja lennata, sel ei maksa Tamtiku (kas ma valisin genitiivi jaoks ikka õige vokaali?) värsse lugeda. Tema ei vii sind kuhugi. Istub oma tööpingil, heinapebred või höövlilaastud habemetüügastes, ja mõõdab hindava pilguga ligiastujat. Kui sa liialt vurle moodi välja ei näe, siis nihutab end natuke ja pakub sulle teist pingiotsa. Ja ulatab seapõiest tubakakoti: säh, külamees, topi piip täis või keera pläru, ajame paar sõna mehejuttu.

Autor pakub meile kimbu läbinisti ausat töömeheluulet, põlist talupojatarkust, mis ei anna tunnetele liigset võimutsemisruumi. Tunded on olemas, kuid vaoshoitud, kammitsetud. On juttu kehvast toidulauast, kuuldub nördimust poliitikute rahvast eemaldumisest, veidi iroonilist uhkust presidendi nägemisest, kuid revolutsioonilist meeleolu need ei tekita. On ka hella romantikat, kuid ikka kuidagi maamehelikult rohmakat, kirgede silmuses siplemine pole autorile omane. Oh, ja on ka hetki, kus kadestatakse „hulguseid Floridast“, ihatakse Kanaari saartele, Saharasse ja Põhja Borneole, kuid usutavaks need ihad lugedes ei muutu. Ikka tunned selgelt, et samal ajal, kui vaim on võõrsile luusima lastud, on kannad kindlalt Mulgimaa kamaras kinni ja sellel on määrav tähtsus. Autori igatsused muutuvad ehtsaks alles ühe nostalgilise luuletuse lõpusalmis: Jõulud veedan kodutalus / unelmates vaid / kõnnin hardalt härmas salus / mööda karjamaid.

Kui vormist kõnelda, siis võtab näo vägisi muigele, millest autoril ei maksa solvuda. See muie pole üleolev ega läkitatud kõrgluule elvandiluutornist. Ei, see on sõbralik ja heatahtlik. Vormilt on luuletused kõik vägagi sarnased: enamuses ristriimilised nelikvärsid, enam-vähem ühepikkused ja üheplaanilised. Nad on korralikus reas nagu rukkihakid; või kruvikeerajad tööpingil, suuruse järgi käepärastatud; nagu halud puuriidas — ühepikkuseks saetud ja hoolikalt laotud, et riit ümber ei kukuks. See võib esimesel pilgul igavana tunduda, kuid rukkihakkidest ahjusooja leiva lõhnani on lühike maa. Ja halud lähevad laupäeva õhtul saunaahju. Kas on õndsamat naudingut kui leilijärgne lihastelõtvus?

Luulevihik on jagatud viide tsüklisse, mis üksteisest palju ei erine. Paar mulgimurdelist luuletust pakuvad meeldivat vaheldust ja lisavad mullahõngu. Kui keegi minult küsib, kas leidsin midagi, mis eriliselt paelus ja südamesse läks, siis vastan kindla jaaga. Minu jaoks on selleks luuletuseks „Mahajäetud maja“. See meenutab elavalt (ja samavõrra ängistavalt) mu enda sünnikodu, mida tosina aasta eest külastasin, pärast pool sajandit eemalviibimist. Selliseid maju leidub Eestis ikka veel, tühjade aknaaukudega võigaste valupäevade tunnismehi.

Kui hoolega otsida, mida autorile pahaks panna, siis võiks ehk ette heita liigset vaospeetust, taltumust. Luuletaja ei pruugi ju lausa anarhist olla (kuigi mõned seda oma pühaks kohuseks peavad), kuid natuke võiks ikka mässata ka. Tamtikul on elu kitsaskohtade jaoks selge pilk, kuid ta ainult kaardistab need, jättes rünnakule mineku teiste hooleks. Oma kulunud pükse ega õliseid käsi ei pruugi ta häbeneda. Ühed ei paista luuleridade vahelt silma ja teised hoiavad sulepead sama kindlalt kui mistahes teist tööriista. Aupakliku kummarduse on pälvinud ka Hilve Koidla kujunduse ja illustratsioonide eest. Mõlemad on sobivad ja maitsekad.

Märkmed: